Arvamusfestival 10 – kokkuvõtted
10. Arvamusfestival on lõppenud. Kell on veerand kümme pühapäeva hommikul. Seisan keset Paide peatänavat ja räägin juttu festivali tegevjuhi Kaspariga. Ühtegi teist inimest tänaval ei ole. Autosid ka ei ole. Kaspar kappab edasi, tal vaja ju festivali ala maha võtta. Mul on veel veidi aega enne, kui Wittensteini muuseumis festivali järelarutelu modereerimist alustan. Kõnnin kesklinna tänavaid pidi, keerates peatänavalt kord paremale, kord pahemale. Kõikjal on vanu, kunagi ilusaid puumaju. Tolmuste akende, sammaldunud katuste ja lagunenud aedadega, müügis. Festival on oma kümne aastaga kindlasti pakkunud paljudele Paide noortele vabatahtliku töö kogemuse. Tõstnud Paide kohana rohkemate Eesti inimeste teadvusesse. Teinud olulise panuse Vallimäe infrastruktuuri. Kindlasti veel midagi. Festivali-järgsel kuumal suvepäeval on tagasi unise väikelinna vaikelu.
Istun Telia värvides digitarkuse alal. Kümnes Arvamusfestivali on just alanud. Kas tõesti juba kümnes? Palju õnne! Arutelu „Fotografiska Talks: Ancient Knowledge and Digital World“ on väga hea. Fotograaf Jimmy Nelson oma sooja huumoriga ja põliskultuuride juurest pärinevate lugudega hoiab huvi ja tähelepanu. Moderaator on kohati natuke hüplik (ja saab, tema kiituseks, sellest ise ka aru), aga teeb väga hea töö publiku kaasamisega nii vahetult kui digitaalselt ja see ju ongi Arvamusfestivali üks põhiiva. Kõik on arutlejad, mitte ainult need, kes kaamerate ees toolidel istuvad. Kaamerate ees toolidel… Räägime sellest hiljem. Küsin Jimmylt, et kui ta saaks ühe oma foto sarnaselt Voyageri kuldse plaadiga saata inimkonna esindusfotona kosmosesse, siis millise ta saadaks. Ta vastab, et mustvalge foto oma tütre sündimise hetkest. Elu ime.
Ma ise ei modereeri, vähemalt mitte enne pühapäeva, kui festivali põhiosa juba läbi on. Ei ole arutleja. Ei korralda. Natuke nõustan, kui keegi tahab argumendikunsti kohta küsida. Tahetakse. Enamasti saan käia, olla, kuulata ja kohtuda. Nautida festivali. Sienna (7) ja Mathias (9) lähevad kohe reede hommikul lastealale ja kogu festivali jooksul kohtume pigem episoodiliselt. Eelmisel aastal oli lasteprogramm täielik pärl. Sel aastal päris samamoodi ei sära. Sisu on vähem. Laste jaoks tähendab see muidugi rohkem aega uute sõpradega kulli mängida, neil pole vahet. Ja hea on ju ikka – saab sünnipäevatorti teha, saab diskot ja laste ning teatri arutelu oli ka kuuldavasti hästi kaasav. Lastealast ei tehta ka eriti fotosid. Olen tänulik. Me perena ei jaga oma laste fotosid avalikult. Las nad ise kujundavad oma digitaalse mina. Ja oleme alati tänulikud, kui seda jagamist keegi teine meie eest ei tee. Kusagil tulevikus jõuavad lapsed mul sellisesse mõneteist aasta vanusesse, kus põhiarutelud veel ei haara, aga lasteala enam ei köida. Pühapäeval satun rääkima ühe sellises vanuses laste emaga, kes ütleb, et lapsed ei tulnudki sel aastal festivalile, sest nende jaoks pole sisu. Siin on vist arenguruumi festivalil.
Paremat eestikeelset mõttesisu, kui Arvamusfestivali jooksul Paides, ei õnnestu Eestis kusagilt saada. Ükskõik, kas Su maitse on Vseviov, Raik või Helme. Mõned teemad on ühiskonnas nii tugevalt üleval, ja õigustatult muidugi, et mitmekesisus sel aastal natuke kannatab. Esimesel päeval on kolmandik teemasid julgeolekust või otseselt sõjast, mundrikandjad külastajate hulgas silmatorkavad ja NATO telk oma killuvestiprooviga prominentne. Teine kolmandik teemasid on energia-kliima teljelt. Teisel päeval olukord teemade mitmekesisusega tunnetuslikult paraneb, ma kava järgi ei ole kontrollinud. Moderaatorid teevad head tööd. Aeg-ajalt on ikka kuulda ka igavatest aruteludest, korra mööda jalutades näen ala, kus koos moderaatoriga istub publiku ees seitse (!) inimest ja korra tulen ühelt arutelult paarteist minutit pärast algust ära, sest on näha, et moderaator ei halda ära, aga keskmine tase on igati hea ja selle üle on suur rõõm. Palju aastaid on festival selle nimel vaeva näinud ja ükskõik, kes on su arutlejad ja mis on teema, arutelu kvaliteedi kõige suurem mõjutegur on oskuslik moderaator. Kuid nii nagu kõikidel eelmistelgi aastatel – festivali põhivõlu ei ole see, mis arutelul toimub, vaid see, kuidas arutelul toimunust sõprade, tuttavate, mõttekaaslaste ja mõttevastastega hiljem mõne puu varjus või kohvinurgas räägid. Jaurame Linnari ja Riinuga oma pool tundi SpeakSmart telgi ees e-demokraatia võimalikkusest. See on see luuüdi, mille pärast festivalile minemata jätta oleks kuritegu iseenda mõtteruumi vastu.
Paar päeva enne festivali. E-koosolek. Üks osaleja on Eestis elav, Rootsis sündinud ja kasvanud, vene rahvusest tehnoloogisektori inimene. Ütleb, et ei tule festivalile, sest inglise keeles eriti arutelusid pole. Vaatan kava. On, mõned, aga arvestades, kui palju on Eestis täna inimesi nii tehnoloogiasektoris kui mujal, kelle ühine keel meiega on inglise keel, siis ehk võiks rohkemgi olla. Teine põhjus selleks on veel. Ma ei kuku kogu festivali jooksul kordagi toolilt maha. Tahaks ju. Tahaks kuulda midagi, mida pole varem arvamusküljelt või Edasist lugenud. Midagi värsket. Selleks peaks tooma inimesi väljastpoolt kohalikku arvamusruumi. Kallis ja keeruline, ma tean, aga hing ihkaks…
Festivalil on uus kava. Suur ja lai, pealkirjad alade kaupa, väga lahedalt kujundatud. Kasulik näiteks selleks, et istumise alla panna. Või vihmavarjuna kasutada, kui peaks sadama. Eesmärgipäraselt ehk arutelu valimiseks eriti ei sobi, välja arvatud juhul, kui oled eelnevalt veebis kavaga tutvunud. Muide, veebilehel tuleb mobiilis kava avamiseks klikkida linki „Otseülekanded“, sest link „Kava“ ei toimi. Aga kui kohale jõuad, on väga hea kava. Paberkava oli eelmistel aastatel vihik, kus igal arutelul juures sisukirjeldus, osalejad ja arutelujuht. Mu meelest ainult pealkirjade äratrükkimine toetab veelgi klikipealkirjade panemist, mis tegelikult arutelu sisuga kokku ei lähe. Ma ei toetaks seda trendi, vihik oli parem.
Raamatuid saab osta. Allar müüb, nii enda oma kui annetatud raamatuid, ja annab tulu edasi Ukraina heaks. Raamatuid saab laenutada. Rahvusraamatukogu pakub. Raamatuid saab niisama võtta ja lugeda. Arvamusfestival on ise nagu 3D heliraamat, aga ka paberraamatul on festivalimelus oma koht ja nii ongi hea. Kohe väga väga hea.
Festivalil on üks venekeelne arutelu. Üks sajaneljakümnest. Meil on 381 000 Eesti inimest, kelle jaoks vene keel on emakeel. Arvamusfestival peaks olema kogu Eesti ühiskonna arvamusplats – konservatiivide ja liberaalide, noorte ja vanade, rikaste ja vaeste, eesti, vene ja muu emakeelega inimeste. Arenguruum.
EKRE trollib festivali. Panevad linnapoolse sissepääsu kõrvale, kiriku taha eramaale oma lava ja kohviku püsti. Pakuvad viinereid ja arutelusid teemadel nagu „Millega tegelevad prokuratuuri „ristiisad“?“. Kuulan, millest Kracht, Kingo ja Bauer räägivad Grünthali modereerimisel. Faktiliselt on huvitav kuulda vahetut kogemust neilt, kes olnud prokuratuuri huviorbiidis. Tavaliselt ju ei kuule. Eks järeldused, mis nende toimunud sündmuste pealt tehakse, on igaühe enda omad. Mul on hea meel, et EKRE trollib, isegi kui mööduv koolivend ähvardab naljaga pooleks lekitada sotsiaalmeediasse pildi minust EKRE alal. Selliseid trollijaid võiks rohkemgi olla. Anarhistid. Antivaxxerid. Karjakud ja agronoomid. Kalurid ja postiljonid. Ma ei karda arvamusi. Ma tahaks, et Arvamusfestival ja tema toetajad ei kardaks arvamusi. Telegram tahtis Arvamusfestivalil korraldada arutelu. Tekkis torm teeklaasis ja mitmed festivali toetajad ähvardasid oma raha ära võtta, kui Telegram saab korraldada arutelu. Telegrami arutelu võeti maha. See on kurb. Kohe väga, väga kurb. Arutelude ja arutlejate põrandalt ära lükkamine ei muuda neid olematuks, aga tekitab pahameelt ja vastandumist.
Üldse on veidi vähe valus. Eestis on valusaid teemasid, aga festivalil neid eriti ei kuule. Lähen arutelule „Kellele kuulub minu keha?“ ja loodan, et on valus. Ikkagi Sanna modereerib ja tema hiljuti ilmunud luulekogu „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ lubab eeldada valusalt ausat modereerimist. Sanna võtab siiski laval palju leebema joone kui oma luules. On selline näpistav, aga žiletiga ei lõika.
Lavad on väga ilusad ja põhjalikud. Tuleviku elukeskkonna ala on tõeline ökokiirarhitektuuri saavutus. Hulk arutelusid tõlgitakse reaalajas viipekeelde. Kõikidelt aladelt on salvestused ja paljudelt live-ülekanded. Tehnilise korralduse tase on aasta-aastalt ületanud järjest uusi latte. Sel aastal saab ühekordses nõus ainult külma õlut pritsumeeste käest ja sedagi esimesel päeval. Teiseks päevaks on nad korrale kutsutud ja ühildatud kogu festivali läbiva panditopside süsteemiga, mis väga märgatavalt vähendab prügi hulka festivali jooksul. Samuti toimib seekord eeskujulikult prügi sorteerimine. Ühesõnaga seisev ovatsiooni kõikidele ala- ja korraldusvabatahtlikele ning eestvedajatele! Väike kriipiv kahtlus on, et äkki see ilu läheb kõik nii kalliks, et ühel hetkel hakkavad kvaliteetsed mõtted festivalilt kõrvale jääma, kuna arutelude korraldajad lihtsalt ei suuda seda korraldusarvet vastu võtta. Ma ei tea, võibolla see on asjatu kripeldus, aga mingi tasakaalupunkt ehk on kusagil.
Keskväljakul on kõnede ala. Kuulan Lavly kõnet. Tahan aru saada, mis asja need Parempoolsed ajavad. Veidi saab ehk selgemaks. Koos minuga kuulab veel umbes kümme inimest. Paljud vist ei tea, et siin see kõnede ala on, kuigi Paide 33-st võiks ju teada. Ja kui sa ei tea, mis on Paide „33 kõnet“ siis jooksuga Youtube’i viga parandama! Kuigi hüva, lihtne on mitte märgata kõnede ala, kui samas kõrval saab maitsvaid roogasid, ole Sa siis vegan või põrsaprae nautleja. Kuigi selle aasta põhitoiduhitt ei tule keskväljakult, vaid hoopis välispoliitika ala kõrvalt vallimäel, kus saab rulli keeratud ökopannkooke täidisega.
Ma olen igal aastal andnud tagasisidet parlamendierakondade esimeeste arutelu kohta. Sel aastal ei anna, sest see pole enam niivõrd festivali arutelu kuivõrd raadiosaade. Saateid juhivadki ajakirjanikud ja autos Kuku kuulamine ei tee mind piisavalt raadioinimeseks, et saate kvaliteedile tagasisidet anda. Kui mujal festivalil on võrdselt oluline nii see, mis toimub laval kui see, mis toimub lava ümber, siis raadiosaate formaadist tulenevalt on lava ümbruse kaasamine erakonnaesimeeste arutelul muutunud väga keeruliseks. Moderaatorid peavad kirjeldama raadiokuulajate jaoks alal istunud kõrghariduse aktivistide tegevust ja niimoodi head kaasavat arutelu ehitada ei saa. Raadio on raadio ja las ta siis olla. Ma ise jään taga igatsema aegu, kui laupäeva õhtune oli see arutelude tipp ja tase, aga teistele nõuandeks siis ütlen, et seda lõpuarutelu tasub (järel)kuulata teise kõrvaga, mitte nagu festivali arutelu, vaid nagu raadiosaadet.
Ma pole sellest varem kirjutanud, aga festivalil saab alati pidu ka. Pidu saab muidugi mujalgi, Arvamusfestivaliga sarnast sisu mujal naljalt ei saa, nii et ma tavaliselt kokkuvõtetes peole ei keskendu. Seekord juhtus aga kaks toredat asja. Esiteks olid festivali ajal väga soojad ööd ning teiseks pakuti sünnipäeva puhul kreemitorti. See viimane oli ehk olulisem laste jaoks, aga see esimene tekitas Paides vähemalt korraks, vähemalt nendeks kaheks ööks tunde, et oled mõnes õdusas Lõuna-Euroopa väikelinnas, kus elu ja melu kestab sügavate öötundideni. Mõnus.
Aitäh, Arvamusfestival! Pikka iga!