Arvamusfestival 12 – hing igatseb rocki
Olen kuulnud ütlemist, et esimene maja ehita vaenlasele, teine sõbrale ja kolmanda võid juba endale teha. Küllap on kõige muu ehitamisega sama lugu, olgu selleks toode või üritus. Esimesed kümme aastat läks Arvamusfestival kogu aeg paremaks, aga alati oli ka asju, mille kohta öelda, et “järgmine aasta sinna ämbrisse ei astu”. Eelmisel aastal, kui festival toimus 11. korda, ei olnud enam midagi eriti viltu. Äsja lõppenud 12. Arvamusfestivali oskan ma ainult rahuolevate sõnadega kirjeldada.
Kui teile tundub, et ruumis on metsaala rahastamise elevant, siis ma tegelen sellega, aga lõpupoole.
Alustan kõige põhilisemast – ma ei kuulnud ühtegi nigelat arutelu. Kahjuks oskan endiselt olla vaid ühes kohas korraga ning pole välistatud, et mul lihtsalt vedas. Siinkohal kiire kõrvalepõige. Üks levinumaid tundeid Arvamusfestivali külastajate hulgas on see tunne, kui vaatad kava ja tahaks kõike kuulama minna, mis samal ajal eri lavadel räägitakse. Kuid ma olen märganud, et viimastel aastatel, kus enamikke arutelusid saab ka järgi kuulata, ei ole pärast festivali lõppu enam üldse nii suurt tahtmist kõigesse süveneda. Ehk siis kui FOMO ära kaob, väheneb justkui ka teemade isuäratavus. Mõtisklesime natuke psühholoogist sõbra Anderoga ka reedel, et miks see nii võiks olla, aga päris ammendava selgituseni ei jõudnud.
Tagasi asja juurde, varasematel aastatel olen alati näinud igavaid või nirusti juhitud arutelusid. Kõige rohkem olen puid alla pannud ajakirjanike modereeritud aruteludele – küll hakkasid nad soleerima ja rääkisid liiga palju arutelu ajast ise, teisal jälle ründasid ja intrigeerisid ilma põhjuseta või unustasid publiku ära. Urmas Vaino oli see üks erand, kelle algusaastate modereerimised olid samuti väljakannatamatud, kuid kes juba hulk aastaid on osanud luua sisukaid ja argumenteeritud arutelusid. Nüüd, paistab, on teised ajakirjanikud järgi jõudnud. Reedel Paides oli esimene kuuldud arutelu energilise majanduse alal sellest, kuidas pöörata majanduslangus tagasi kasvule. Arutelu modereeris Johannes Tralla ja tegi seda tip-top. Põhitähelepanu oli osalejatel (nelja ettevõtte juhid ja majandusminister), publik sai kaasa rääkida, mõttetut intrigeerimist ei olnud, arutelu püsis teemas ja huvitavana. Respekt.
Samas vaimus läks kogu festival. Mul oli küll teist aastat järjest üsna töine, nii et ega ma väga palju täismahus arutelusid kuulata ei saanud, kuid ka episoodiliselt kuulata oli puhas rõõm. Kuuldutest parim oli Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse korraldatud arutelu Breaking the Silence: Men’s Mental Health. Laval olid kõrvuti meeste vaimse tervise spetsialistid Eestist, Soomest, Rootsist ja Norrast ning nende võrdlevaid andmeid ja lugusid kuulata oli tõeliselt huvitav. Eriti sügava mulje jättis Soome esindaja, kelle iga sõnavõtt oli selgelt struktureeritud, heade näidetega ja ülisisukas.
Kirjutasin eelmise aasta kokkuvõttes, et tänaseks on välja kujunenud “Arvamusfestivali formaat” ja see domineeris ka lõppenud nädalavahetusel. Ega seda naljalt enam ei muuda ka, kuid sattusin osalema või kuulma aruteludest, kus seda oli vürtsitatud erinevate elementidega. Ühel laval algas arutelu sellega, et Kristjan Järvi põristas šamaanitrummi ja pani publiku kaasa ümisema. Teisel alal maaliti arutelu käigus maali. Kolmandal pikiti paneelarutelu vahele väitluseid. Lisaks loomulikult mõned kahekõned, vähemalt üks psühhodraama ja ka üks standup, mis läks samuti hästi. Minu peas standup komöödia tähendab peaaegu vältimatult allapoole vööd teemasid ja ropendamist. Ann Vaida tegi nii, et oli naljakas, samas intellektuaalset taset käest laskmata. Mõni sarviline lipsas siiski ka temal sisse.
Sisuliste teemade osas oli vist rohepöörde teemasid kõige rohkem, selle järel vaimsest tervisest ja majandusest rääkivad arutelud. Vähemalt nii tundus vallimäel ringi liikudes ja siin-seal kuulatades. Samas oli mitu ala, kuhu ma sel aastal üldse ei jõudnud, nii et objektiivne pilt võis olla midagi muud.
Üks mõttekoht ehk on seoses selle Arvamusfestivali formaadiga. Inimesed järgivad ruumi arhitektuuri. Me lähme majja läbi ukse, mitte ei roni aknast või ürita minna läbi seina. Kui laval on poolkaares neli tooli suunaga publiku poole, siis istuvad osalejad nende peale ja sealt see AF formaat juba voolama hakkabki. Kui nüüd ala kujundus oleks näiteks selline, et kutsutud arutlejad istuvad ringis ala keskel ja kogunev publik ümbritseb neid kontsentriliselt, siis ainuüksi sellest võibolla piisaks, et formaadirutiini lõhkuda. Või paned pooled toolid ühte lava serva ja pooled teise, omavahel näoga vastamisi. Tekitab kohe debatima tunde. Mu meelest tasuks rohkem proovida. Näiteks podcastide akvaarium oli väga lahe sel aastal.
Mis siis veel? Kuku raadio, kuhu te jäite? Kas olümpiaraadio võttis võhma välja? Ei oska mõelda ühegi teise Eesti meediakanali peale, mille jälgijatel võiks olla suurem ülekate Arvamusfestivali külastajatega. Teie plats müürinuka juures oli nukralt tühi.
Söögi-joogiga oli väga hästi. Kiire ampsu sai mäe peal, all toidutänaval oli valikut kõvasti ja järjekorrad polnud pikad. Kui eelmisel aastal pandi luugid üsna varakult õhtul kinni ja kõht võis tühjaks jääda, siis seekord jätkus avatud kohti hiliste tundideni. Pandinõude süsteem töötas sujuvalt ja kuhjuvaid prügihunnikuid ei olnud – väga suur edasiminek paari-kolme aasta tagusega võrreldes. Kui üldse tahaks mingit kiunatust teha, siis üks lisavabatahtlik tiimis, kes aeg-ajalt lapiga söögiala lauad puhtaks tõmbaks, oleks kirss tordil.
Arvamusfestival on jätkuval kohtumispaik, aga ma olin sel aastal murelik vähese rahvahulga pärast, eriti reedel. Laupäeval ei olnud ka sama tihe kui varasematel aastatel, aga siin mängis ilmselt oma osa märg ilmaennustus. Kes festivalil varem käinud, see teab, et tegelikult on ka publikul paljudel aladel katus pea kohal ja kuigi üritus toimub vabas õhus, siis tegelikult vihm ei sega. Nendele, kes pole varem festivalil käinud, võiks ehk festivali kommunikatsioon seda sõnumit rohkem saata, kui Yr’st on näha, et taevakraanid lahti minemas on.
Noori oli palju ja see on lahe, ning ka eraldi noortele toimuvaid arutelusi üksjagu. Kuid kui tasuta pakutakse tihedat kontsentratsiooni väga sisukatest aruteludest ja siis Eesti inimesed kohale ei tule, tekib mul mure. Mitte festivali pärast, vaid Eesti pärast. Mis see parem asi oli siis, mis sa tegid samal ajal kui Paides ühiskonna olevikust ja tulevikust mõeldi?
Võtsin sel aastal modereerida parlamendierakondade esimeeste arutelu, mis traditsiooniliselt festivali laupäeva õhtul lõpetab. Siit saad järgi kuulata https://www.youtube.com/live/rFlaWOp8K5E Mõnel lugejal on ehk huvitav korra piiluda selle arutelu ettevalmistamise telgitagustesse. Arutelu juhtimise ettepaneku tegi Kaspar mulle mai keskel ja maikuu lõpuks oli selge, et modereerin arutelu koos Mirjam Mõttusega ERRist. Juunis alustasime suhtlust TÜ ühiskonnateaduste instituudi tiimiga, kust esmajoones Sten Hansson, aga ka Martin Noorkõiv ja teised meile sisuliselt abiks olid. Juuni teises pooles saime Mirjamiga kokku ja rääkisime olulisematest teemaplokkidest, mida arutelus võiks käsitleda. Kahjuks läks sel aastal nii, et hiljem pidi Mirjam arutelu juhtimisest peamiselt põhitööst tuleneva koormuse tõttu loobuma. Erakonnaesimeeste arutelu juhtimise puhul on ju tegemist ikkagi tasuta vabatahtliku ettevõtmisega. Kristin, kellega me arutelu koos lõpuks juhtisime ja kellega meil koostöö suurepäraselt klappis, sai seetõttu pigem lühikese etteteatamise ja juba kuhugimaani valmis küpsetatud mõtted, millest lõplikku modereerimisplaani kokku sättima hakata. Kuid valmistumine käis sõna-sõnalt viimaste tundideni, sest kuna erakonnaesimeeste arutelu on festivali lõpus, tahaks alati võtta ka festivali teistest aruteludest ideid ja tsitaate, mida lõpuarutelus kasutada. Kogu eeltöö võtab siis ühe modereerimisplaani kuju, kus on teemaplokkide kaupa küsimused ja vaheülesanded, samuti hulk varuteemasid, kui nende jaoks peaks aega jääma. Arutelu jooksul on moderaatoritel vaja omavahel pilkude ja žestidega sidet pidada, et vajadusel asju ringi mängida (mida me ka seekord tegime). Samal ajal on ühel moderaatoril kõrvas veel ka monitor, mille kaudu toimub side ülekandemeeskonnaga, nii et paralleelset infovoogu on üksjagu.
Plaan oli täpselt selline, nagu avalikult Kristiniga välja ütlesime – jätta päevapoliitilised mõõduvõtmised poliitsaadetele ja teha üks Arvamusfestivali stiili ja vaibiga vestlus Eesti riigi ja rahva tulevikust. Neile, kes kohapeal kahe päevaga festivali vaibi sisse on elanud, ilmselt sobis selline lähenemine, sest positiivset tagasisidet on tulnud üksjagu. Need, kes muu kiire elu kõrvalt ülekande kaudu kuulasid või muul põhjusel poliitikute pitsitamist ning omavahelist madistamist ootasid, pidid ilmselt pettuma. Juuni algusest alates oli Arvamusfestivali, TÜ ühiskonnateaduste instituudi ja moderaatorite omavaheline selge arusaam, et sel aastal teeme teisiti. Meil Kristiniga oma tunnetuse järgi õnnestus kenasti ja paneelis osalenud erakondade esimeestele meeldis ka.
Elevandist. Festivali eel käisid sotsiaal- ja massimeedias tõmbetuuled metsaala rahastamise ja arutelude sisu ümber. Ma ei olnud sündmuste juures ja kõiki asjaolusid ei tea, seega jagan mõne üldisema mõtte.
Arvamusfestival on osalejatele tasuta, mis on väga oluline ligipääsetavuse jaoks. Paidesse tulemine on nagunii kulu. Samal ajal on mõnus astuda vihma käest katuse alla ja istuda arutelu kuulama pehmesse kott-tooli ning kuulmata jäänud arutelusid hiljem Spotifyst järelkuulata. Katused ei ehita ennast ise tühjast õhust ja salvestusseadmed ei ilmu maagiliselt. Festivali eelarves peab kulu poole kõrval olema ka tulu pool. Iga lava ja ala eest, kus külastajad saavad kaasamõtlemas ja -rääkimas käia, on keegi maksnud. Enamasti need organisatsioonid, kes seal arutelusid korraldavad. See süsteem on tegelikult üsna lihtne ja midagi salapärast seal pole, veebilehel (https://arvamusfestival.ee/korraldajale/) kõik kenasti lahti kirjutatud ka. Kõik arutelud jõuavad festivalile nii, et need peavad enne läbi käima kuraatorite käest, sellest möödaminnes arutelu “osta” ei saa keegi. Nii et mingit olemuslikku probleemi ma ei näe.
Kahte ohukohta ning sellest tulenevat vajadust festivali juhtkonnal targalt tasakaalu hoida, ma siiski näen. Esimene on kulude maht. Kui kunagi F1 vormelisarjas hakkasid tipp-tiimid tegema nii suuri kulutusi, et keegi teine sellega enam kaasa ei suutnud tulla ja pigem loobuti osalemast, siis pidi sarja juhtkond sekkuma ja seadma lubatud kulude lae. Sama ohukoht on festivalil – kui ala rajamise kulud lähevad nii suureks, et väiksemad ühendused ja organisatsioonid seda enam oma eelarvest katta ei jaksa ning pigem loobuvad osalemast, siis see on probleem, sest see tähendab, et nende sihtgrupi huvid jäävad esindamata. Nii et ühelt poolt on ilusa arhitektuuriga jätkusuutlikult rajatud lavad toredad, aga teisalt tuleb ka arvestada, et need ehitatakse siiski kaheks päevaks ja rahaga, mis vähemalt ühenduste puhul tuleb sihtgrupile teenuste osutamise arvelt.
Teine ohukoht on see, kui raha ja sisu lähevad omavahel segi. See on ainus moment, kus mul endal on korra punasesse visanud mõned aastad tagasi. Ma armastan avatud ühiskonda ja ei kujuta ennast ette üheski teistsuguses. Olen kunagi Arvamusfestivali algusaegadel korraldanud arutelu “Teemad, millest Eestis ei tohi rääkida” ning fännan arutelusid, mis toovad üles ka valusaid ja keerulisi vestluseid. Mõned aastad tagasi oli olukord, kus kas SAPTK või Objektiiv või keegi, ma ei mäleta täpselt, tahtis teha oma ala. Festivali kuraatorite tiim vaatas alale ja teemadele otsa, need olid ok ja said rohelise tule. Seepeale aga hakkasid festivali korraldajatele helistama sponsorid ja toetajad, nii erasektorist kui avaliku sektori organisatsioonid, ja ütlesid, et kui see ala tuleb, siis nemad toetusraha ei anna. Festivali korraldajad andsid järgi, heasse arutelutavasse sai lisatud see punkt ühiskonna sidususe kohta (mille minu meelest oleks võinud lisamata jätta, vähemalt praeguses sõnastuses) ja probleemset lava ei tekkinud. See oli valus. Valus, et selliselt rahaliste vahendite kaudu tõmmati ala maha. Ja valus, et festivalil polnud rahaliselt valikut jääda enda kuraatorite algsele otsusele kindlaks. Kivi läheb siis mitte festivali tiimi aeda, vaid rahastajatele. Kui need rahastajad oleksid algatanud avaliku arutelu, et ühiskonnas jõuda otsuseni, millistel teemadel me oleme valmis avalikke arutelusid välja kannatama, oleks olnud palju rohkem ok.
Nagu ma ütlesin, ma ei karda rääkida misiganes teemadest ükskõik kellega. Hullem on, kui ei räägita. Mul on siiralt väga kahju, et EKRE esimees ei osalenud lõpuarutelus ja et EKRE ei osalenud festivalil. Mu meelest oli nende varasema paari aasta lahendus, kui nad panid festivali alast välja oma rebel lava püsti ja ajasid seal oma asja, väga lahe. Ma aeg-ajalt käisin kuulamas. Mulle meeldis ka see, kui veel palju aastaid varem oli üks anarhistide lava / telk vallimäel, kus nad jooki libistasid ja alternatiivsest ühiskonnavaatest rääkisid. Saksamaal on piraadiparteist tulnud tõeliselt ägedaid ühiskondliku innovatsiooni lahendusi.
Arvamusfestival kirjutab oma kava kaanele “Sõnarock”. Uus tegevjuht (see oli Kaspari viimane aasta) võiks selle sidususe punkti heast arutelutavast ära võtta ja päris sõnarocki rohkem tagasi tuua. Rock ei ole ilmtingimata konformeeruv. Keegi võiks rebel lavasid teha, kui neid ametlikku kavasse ei võeta, Paides ruumi on. Festival ise võiks mingi ryanairiliku odavarutelu variandi välja pakkuda, et kui kellegi teemat või esinejat raha pärast kavast välja hakatakse pitsitama, siis tal oleks koht, kus ta saab oma arutelu ära pidada just nii, nagu talle õige tundub. Ma kuulaks. Kaheteistkümnes Arvamusfestival oli suurepärane ja mingeid auke pole kusagil vaja lappida, aga arenguruumi … seda on.