temporon

#kogemuslugu

Kui Margo perega Arvamusfestivalile jõudis, oli Taavi Kotka juba laval. Oli aeg, kui Kaja käis lavalt lavale, neli-viis korda festivali jooksul. Pärast oli Jevgeni. Nüüd on siis Taavi.

Kuid 13. korda toimunud festivali kokkuvõtet on mõistlik alustada sammuke kaugemalt. Rahu, ma paar lõiku hiljem kirjutan ka festivali sisust nendele, kes ise Paidesse ei jõudnud.

Igaks juhuks lahtiütlus ka – kirjutan oma üksiku inimese vaatest ja kogemusest, ei olnud Arvamusfestivali korraldaja, ei esinda festivali ega kedagi teist. Olen varasematel aastatel ka kirjutanud, huvi korral vaata blogi arhiivist https://write.as/temporon/tag:kogemuslugu

Raha võim on suur ja igavene

Tavapäraselt algab festivalikogemus kas sellest, et osaled talvel teemakorjes ja pakud välja oma aruteluteemasid või märkad sotsiaalmeedias, et festivali kava on üles pandud ning hakkad vaatama, keda ja mida tahaks kuulata. Sel aastal oli aga festivalil uus tegevjuht, valdav enamik meeskonnast uus ning olulise muutusena – festivalil oli pilet. Kui me Arvamusfestivali kunagi alustasime, siis oli tasuta sissepääs väga põhimõtteline, et tagada ligipääsetavus kõigile. Tuluallikaks olid projektid ja toetused / sponsorid. Kuid mõned aastad tagasi tahtis korraldustiim anda ühe ala (vist) Objektiivile, mille peale toetajad ütlesid, et kui Objektiiv on festivalil, siis nemad ei toeta. Mulle isiklikult oli toetajate selline sõnavabadust piirav käitumine väga vastuoksa, kuid festivalil ei jäänud muud üle kui anda järgi rahastajate tahtele ning kahjuks teha ka mitu muudatust festivali arutelu heasse tavasse, mille tagasipööramist ma väsimatult ootan. Meil peab olema julgust ühiskonnas rääkida ja kuulata ka nendest teemadest ja vaatenurkadest, millega me üleüldse nõus ei ole või mis on ebamugavad. Rahastuse mõttes on piletimüük seega samm õiges suunas – kui festivalil on oma sõltumatu sissetulekuallikas, saab ka sisulisi otsuseid vabamalt teha. Pileti võis osta 0 euro, 6 euro, 22 euro jne eest. Kohapeal kontrolliti QR-koodiga pileti olemasolu, keegi ei vaadanud, mitme raha eest see oli ostetud. Delikaatne, ilusti korraldatud. Parkimine oli ka sel aastal tasuline, aga mõistliku summa eest ja ma väga loodan, et see raha ei läinud Snabbile, vaid ikka Arvamusfestivali tuludesse.

Kuku on tagasi!

Tulge siis minuga nüüd korraks kaasa Paidesse! Reede ennelõuna. Paide kesktänav on autoliiklusele suletud, suured sinised a-tähed on linna üle võtnud. Naeratavad kohalikud noored kontrollivad ja/või müüvad pileteid, kinnitavad käepaelu ja soovivad ilusat Arvamusfestivali.

Üles vallimäele minnes paistab, et arutelualasid on eelmisest aastast veidi vähem, mõned tuttavad platsid on tühjad. Tavaline värk, arutelualade hulk on aastast aastasse üsna palju kõikunud. Vallimäele jõudes märkan peaaegu esimesena sinist Kuku raadio telki. Kuku on tagasi! Eelmisel aastal neid ei olnud ja kuidagi tühi tunne oli nende müürinukast möödudes. Nüüd on nad tagasi, go Avo Elme ja teised!

Edasi jalutades paistab kohe, et lavad on seekord teostatud pigem tagasihoidlike kuludega. Ma eelmise aasta ülevaates kirjutasin sellest pikemalt, et neid jätkusuutlikkuse šedöövreid oli küll silmal ilus vaadata, aga kui lava tegemise kulud väga ülesse lähevad, hakkab see saama takistuseks kodanikuühendustele Arvamusfestivalil oma lava ja aruteludega osalemiseks. Ma ei tea, kas lava tegemise kulud reaalselt tulid alla, sest inflatsioon, aga vähemalt ootuste kujundamise mõttes oli areng õiges suunas. Kiidan. Sisu on see, mis mind Paidesse toob.

Peatun tööelu arutelu ala juures kuulama. Arutelul on viipekeeletõlk, paljudel aruteludel on. Viipekeeletõlgile üritab nina peale maanduda kärbes. Proua viipleb, siis vehib kärbest, viipleb, siis vehib kärbest. Mõtlen, et huvitav, mis sõnumeid kuulmispuudega inimesed parasjagu arutelu sisust saavad.

Tuule tuhina alal jõuan energiaaruteluni, kus on paneelis korraga kuus inimest ja moderaator. Kuus!?! Kõik on ägedad inimesed, aga igaüks saab öelda heliampsusid, mõned ei saa sedagi. Päriselt mõtet arendada ei saa keegi. Veits igav, nii pole mõtet. Kolm, max neli.

Kohtumised, kohtumised, kohtumised

Kes Paides kunagi käinud pole, arvavad ilmselt, et peamine on arutelusid kuulata. Kes korragi käinud on, teavad, et huvitavam osa on kohtumised mõttekaaslaste ja mõttevastastega ning spontaanselt tekkivad vestlused. Arutelusid saab juba hulk aastaid pärast festivali järelkuulata ja umbes kuu aja jooksul pärast Spotifysse tulekut on Kukul ja Äripäeval autoraadios tugev konkurent.

Laupäeva hommik. Olen varakult kohal, arutelud pole veel alanud. Üks pikk mees, ümarate prilliraamide ja festivalisärgi ning kaelakaardiga möödub festivali klubi alal, ütleb tere. Ma ütlen ka, mõtlen, et ei tea, kes ta on. Ta saab aru, jääb seisma. “Ei tunne ära või?” “Ei tunne jah.” “Jõnn olen.” Jõnn! Viimane kord, kui ma teda nägin, oli ta üks naljakas poiss väitlusturniiril. Nüüd on arhitekt ja mitte lihtsalt, vaid Arvamusfestivali arhitekt. Jõnnilt kuulen, et kohtumiste jaoks ruumi loomine oli sel aastal teadlik festivaliala disainikriteerium. Superlahe! Räägime 10 minutit põnevat juttu. Just selliste kohtumiste pärast tasub augusti alguses Paidesse tulla.

Tore on näha eelmisi festivali tegevjuhte ringi käimas, eriti tore, et ka uus juht Taaniel saab festivali melu nautida ega pea kusagil lava taga juuksed püsti korraldama. Uus tehnoloogiajuht tundub samuti rahu ise, käib naeratava näoga ringi, kuigi talle ja tema tiimile on esimene aasta festivali tehnilist poolt korraldada. Korra näen, kui ühel laval läheb vool ära, aga see saab minutiga lahendatud.

Üldiselt tundub rahvast täpselt parasjagu. Iga ala juures on kuulajaid-osalejaid. Populaarsemate arutelude puhul toole-vaipu kõigile ei jätku, aga kuulmata kellelgi midagi ei jää. Pikki järjekordi samuti kuhugi ei teki. Mõnus. Vaata ja veendu.

Bara bada bastu

Kus eestlased päriselt vabalt rääkida saavad? Ümber lõkke. Saunalaval. Õhtusöögilauas. Voodis, enne uinumist. Kõik sellised hämaramat laadi kohad. Mitte ereda päikese all lavalaudadel. Seetõttu tundus geniaalne innovatsioon, et sel aastal olid ühe bastioni otsas saunad ja korraldati saunaarutelusid. Ma väga-väga loodan, et neil läks hästi! Inimesi saunalinades oli näha ja mitu tuttavat ka käisid, ise (nii kahju!) ei jõudnud. Leili juurde, loodan, et saunaaruteludest saab traditsioon!

Erakonnaesimeeste arutelu oleks ka võinud saunas teha. Laupäeva õhtu ju ikkagi. Kuidagi nii, et esimehed on saunas ja mikrofonid võtavad sealt heli ja me saame alal kuulata, mis jutuks. Ei? OK, tegelikult Kai ja Mirko tegid igati hästi. Teine stiil oli kui eelmisel aastal, aga sellepärast vahetataksegi igal aastal lõpuarutelu juhte. Eelmisel aastal need, kes tahtsid vastastikust ärapanemist, pidid pettuma. Seekord oli nalja, anti nuga, kergitati oma saba. Kuid oli ka üksmeelt, näiteks julgeoleku teemas. Ma isegi korraks mõtlesin, et natuke liiga palju üksmeelt. Eluterve opositsioon kuluks ka selles küsimuses ära. Kui kõik ümber laua väga ühte meelt on ja keegi vastuargumente ei esita, kipuvad otsused kiiva minema. Aja ja sisu osas tundus, et Kai ja Mirko jõudsid kõik plaanitu ära teha, ainult Lauri ei saanud haridusest sõnagi rääkida. Meil Kristiniga jäi eelmisel aastal üks sisu plokk tegemata. Tasub kindlasti järelkuulata, kui kohal ei olnud, aga võib panna esitusloendis sinna 4.-5. kohale.

Head

Kureeritud alad. Majandusala kureeris Erkki Raasuke. Haridusala Annika Räim. Erkkiga vahetasime esimesed ettevalmistavad e-kirjad 27. aprillil. Ma olen harva näinud nii korralikku ettevalmistust Arvamusfestivali aruteludeks, aga tulemus oli ka selle vääriline. Korraks laupäeval kohtudes jõudis Erkki mainida, et ta on ise üht-teist märganud, mida saaks paremini (oleks huvitav kuulda, mis need asjad olid), aga ma kavatsen küll selle ala ettevalmistust ja neid arutelusid heade näidetena tulevikus esile tõsta. Kui te üldse midagi järelkuulate, kuulake neid arutelusid. Alustage sellest: “Kas juhtimise kultuur ja kvaliteet pidurdavad Eesti majanduskasvu?” Ma arvan, et see oli parim selle aasta festivalil kuuldud arutelu. “ÜRO – lootusetult rikkis või asendamatu?” välispoliitika alalt saab ka tugevalt positiivse äramärkimise.

Mis veel? Teemade valik. Digi ja vaimne tervis olid endiselt popid, mõni ime ka, vaimse tervise alal räägiti psühhedeelikumide raviks kasutamisest. Kuid lisaks olid haridus, majandus, tervis, jätkusuutlikkus, julgeolek, tööelu, energia ja palju muud. Kirikus (!) rääkisid eesti tuntuimad psühholoogid psühholoogia patusest olemusest. Loodan, et see salvestati! Kohapeal olnud ütlesid, et oli lõbus. Mõnel varasemal festivalil on olnud tunne, et ükskõik kuhu alale lähed, ikka räägitakse samal teemal. Seekord mul sama tunnet ei tekkinud.

Alari Rammo. Kui kõik muutub, siis kedagi püsikindlat peab ka olema.

Noored. Noortele oli palju sisu. Mu poja, kes on suur Arvamusfestivali fänn, tahtis hirmsasti tulla ja olekski ilmselt rännanud bussidega Rõuge lähistelt metsast Paidesse (hull logistika 12-aastasele), kui spordilaager Kurgjärvel nii tore poleks olnud. Kuulata ja mõelda oleks tal olnud kõvasti. Ma ei teagi, kas noortele on varem nii palju sisu olnud.

Prõmm! Lisaks arvamuskultuurile on festivalil alati kultuurilise väljenduse mitmekesisus. Sel aastal ka. EiK. Duo Ruut. Stand-up. DJ EVOrr. Minu jaoks tõeline kirss oli aga luuleprõmm. See sobis festivalile nagu valatult! Prõmmutajatel endil oli küll ilmselt pingutav saada rahvas kaasa formaadiga, millega paljud polnud varem kokku puutunud, aga nad tegid seda suurepärase energiaga. Luulur tõmbas käima ja luuletajad ise, nende tekstid, kriipivad, lendlevad, põrutavad, olid ideaalselt tabav lõpp esimese päeva aruteludele. Nautisin täiega, aitäh!

Publik. Publik tuli aktiivselt kaasa, kui vähegi võimalust anti. Modereerisin ise nelja arutelu sel aastal (Ozempicust, sõjahirmust, kaasamisest infosõjas ja maaelu mõttekusest) ja minu tunde järgi osaleti publikust kergemini kui varasemalt. Tasus ainult paluda publikul midagi teha või öelda, kui juba oli kaasarääkijaid. Nii hoida!

Nipet-näpet. Ilm pidas. Telkla oli aktiivselt kasutusel, varasemalt on olnud 1-2 telki. Vallimäel sai pannkooke ja värskehapukurki, mina sel aastal vallimäelt alla sööma ei jõudnudki.

Vead

Lühike nimekiri, aga üht-teist siiski. Helipilt. Mõne ala heli segas teisi alasid. Erakondade telgid olid liiga ühes hunnikus koos, veidi kaugemal oleva publiku jaoks tekkis kolekõla. Majandusala helipilt oli publiku jaoks ok, aga panelistid istusid haridusalale nii lähedal, et neil oli keeruline keskenduda. Lihtne viga, mida parandada, kirjutame selle uue tiimi esimese festivali kontosse.

Ei püsi teemas, tee või tina. Pärast oma Ozempicu arutelu lõppu kuulsin, kui ühe mu panelisti tuttav ütles talle, et oli jalutanud läbi kolme arutelu juurest. Lõpuks jäi meie oma kuulama, sest me olime ainsad, kes püsisid teemas. Ise sattusin hiljem kuulama arutelu, kus pidi tulema juttu tervisetehnoloogiatest tuleviku kodus. Esimese 20 minuti jooksul mina ei kuulnud, et sellest juttu oleks olnud. Tulin ära. Pärast vist ikka veidi oli. Natuke liiga palju on festivalil arutelusid, kus keegi on kirjutanud teema ja arutelu kirjelduse, aga moderaator viib jutu kuhugi mujale. Mu meelest kuulaja petmine, aga eks saab alati jalgadega hääletada. Ja see, et teemas ei püsi, ei ütle midagi arutelu kvaliteedi kohta, võib olla väga sisukas, lihtsalt mingil teisel teemal. Näitasime poliitika alal SpeakSmarti moderaatoriga eeskuju, aga sellest üksi ilmselt ei piisa.

ChatGPT. Liisa-Ly Pakosta pidi ChatGPT-ga väitlema. Liisa-Ly proovis, ChatGPT oli eelmisel päeval saanud uuenduse GPT 5 näol ja iga kord, kui tuleb uuendus, kukub neil eesti keele (kahtlustan, et laiemalt teiste keelte) oskus mitu suurt sammu tagasi. Seekord ka. Idee superlahe ja paar päeva varem oleks olnud vinge, ma sageli väitlen keelemudelitega eesti keeles, aga kuulsin, et festivalil ütles GPT nirus estonglishis triviaalsusi. Ise ei saanud olla, modereerisin samal ajal kõrvallaval.

Urmas Vaino. Urmas on suurepärane näide inimesest, kes alustas oma karjääri tüütult ründava ajakirjanikuna, aga on arendanud ennast väga heal tasemel arutelujuhiks. Miks siis vigade sektsioonis? Peamiselt sellepärast, et mulle tundus, et seitse arutelu festivali jooksul juhtida on liiga palju selleks, et jõuaks igaks aruteluks põhjalikult valmistuda. Näiteks tuulepargid ja infraheli arutelu. Raske teema, mida juhtida. Esimesed 15 minutit tundus, et ujub ja Urmasel pole selget ideed, kuhu ta aruteluga minna tahab. Arutelu arenedes läks paremaks ja mulle väga meeldis, et ta päriselt sisuliselt kuulas, mida publikkusse kogunenud tuuleparkide arenduste vastased ütlesid-küsisid ning nõudis neid vastuseid omakorda panelistidelt. Ühel hetkel aga läks liiga detaili ning polnud enam Arvamusfestivali arutelu, vaid konkreetse arendusprojekti väitlus. Kusjuures, kui oleks olnud algusest peale väitlusformaat, mitte paneelarutelu, oleks ilmselt olnud tulemus parem. Praegu publiku kaasamise eest A+, aga terviklik arutelujuhtimine B-. Tulin 20 minutit enne lõppu ära ka, võib-olla jäin ilma mingist võimsast kulminatsioonist. Ütlen sõbraliku häälega Urmasele: “Tervet Arvamusfestivali üksi ei jõua modereerida. Tee pool, aga tee nii hästi, nagu olen Sind näinud varasematel aastatel tegemas.”

Parim üksikmõte

Päris mitu inimest on viimase nädala jooksul küsinud, et kas ma festivalil kuulsin ka midagi sellist, millest ma üldse varem midagi ei teadnud. Andropaus. See on nagu menopaus, aga meestel. Dr Margus Punab rääkis. Täitsa kohe ongi päriselt selline asi olemas. Sellest, et mehed võivad raseduse sümptomeid kogeda (sümpaatiline / empaatiline rasedus ehk Couvade'i sündroom), olin ma lugenud, aga andropaus oli mu jaoks täitsa uus.

Parima üksikmõtte osas aga pean Andres Kütti tsiteerima. Ise ka ei usu, me oleme Andresega sagedamini lähenemiste spektri eri otstesse paigutunud, aga seekord oli ta juhtimise kvaliteedi arutelus mees omal kohal ja jättis väga hea mulje. Mõte siis (vabalt refereerituna) järgmine: “Eesti on täna kohas, kus lihtsad probleemid on kõik ära lahendatud. Alles on jäänud komplekssed, pikaajalised, hoolikalt, rahulikult ja osapooli arvestades lahendamist vajavad probleemid. Aga ootus ja mentaliteet ühiskonnas on paljuski endine, et vaja muuta, suurelt, kohe! Sellepärast paugutataksegi ja siis ütlevad ettevõtjad, et riigi poolt tahaks stabiilsust, õpetajad koolis ütlevad, et küll järjekordne hullus läheb mööda.” OK, viimane osalause oli mu oma poolt lisatud, aga mõte igati aus ja väärt mu meelest.

Kahju + üleskutse + väljakutse tiimile

Kahju, et sauna ei jõudnud. Kahju, et rattaga ei jõudnud tulla festivalile. Ehk järgmine aasta jõuan mõlemat.

Kõige rohkem on kahju, et mul on palju väga nutikaid sõpru ja tuttavaid, keda polnud festivalil ja kes pole ühelgi varasemal aastal ka festivalile jõudnud. Ma olen küsinud neilt, et miks nad ei tule. Ühe jaoks oli üllatus, et festivalil on väga tore lasteala, et võid väikesed jõmmid kaasa võtta ja (koos lastehoiuga) lastealal neid aeg-ajalt vaatamas käia, aga ise vahepeal festivali nautida. Festivalil on palju lastega peresid. Teine ütles, et igal aastal üllatusega märkab, kui festivalini ainult paar nädalat on jäänud ja selleks ajaks on plaanid kõik juba tehtud. See võib tõsi olla, sest ega festivalil väga reklaami tegemise vahendeid ei ole. Siit üleskutse kõikidele (ja ma ise teen ka) – järgmisel aastal levitame palun sotsiaalmeedias festivali toimumise infot juba pikalt ette! See suvine kohtumispaik Paides oleks veel palju ägedam, kui suurem hulk Eestimaa nutikaid inimesi seal kohal oleks. Kui mul üldse on uuele tiimile mingi väljakutse järgmiseks aastaks pakkuda, siis see on see – murda välja ainult sellest ringist, kes nagunii igal aastal festivalil käivad. Ja kõikidele nendele nutikatele sõpradele-tuttavatele: uskuge, need on kõige sisukamad kaks päeva, mis teil Eestimaa suvest leida on, tulge ja proovige! Kohe võite kalendrisse panna kirja 7.-8. august 2026. Panite kalendrisse? Väga hea, festivalil näeme!