Arvamusfestival 9 – kokkuvõtted
Üks suur kiitus, üks suur märkus, mõned järelkuulamissoovitused ja palju toredaid festivalielamusi. Üheksas Arvamusfestival on läbi ja nii, nagu igal aastal, ei olnud võimalik veeranditki festivalist kohapeal kuulata, aga eks pärast Soundcloudist kuulan järgi. Mis on tore, sest muidu peaks 363 päeva niisama tühjalt ootama üritust, mis tõstab esile parimat meis – mõtlemise ja mõtete vahetamise oskust. Aeg teha enda vaatepunktist mõned kokkuvõtted.
Festival ning paljud selle arutelud olid väga hästi korraldatud. Festivali meeskond (enamik neist vabatahtlikud), alade kuraatorid ning arutelujuhid tegid ära palju tööd, et osalejad saaksid nautida kahte sisukat festivalipäeva. Oli ilusaid lavasid, huvitavaid formaate, head sööki, haaravaid etendusi, vahedat kultuuri ja palju mõnusaid üks-ühele vestlusi – kõike seda, mis teeb arvamusfestivali suve parimaks ürituseks.
Kiitus kõigepealt. Lasteprogramm. Kui muu festival oli ootuspäraselt väga hea, siis lasteprogramm tõusis sel aastal uutesse kõrgustesse. Võimalik, et meie pere lapsed on täpselt õiges vanuses (6 ja 8), aga mõlema festivalipäeva hommikul startisid nad lastealale ja õhtul seal rõõmsa ja rahulolevana lõpetasid. Vahepeal käisime söömas või jäätist ostmas. Politseimuuseum õpetas sõrmejälgi võtma, toimusid arutelud (nt küberkiusamisest), õpitoad kroonide, punutud vööde jms valmistamiseks, oli mängu ja muusikat, olid Lotte ja Pipi ja Sipsik, sai roboteid ehitada ja neid juhtida. Täna hommikul ärgates leidsin Mathiase kuulamas tahvlist muinasjutte, mida lasteekraani veebist esitas eelmisel päeval festivalil käinud muinastjutuvestja Polina. Oleme suvel lastega palju käinud ja teinud, aga Arvamusfestivali päevad kuuluvad nende jaoks kindlasti selle suve parimate hulka. Aitäh!!!
Ülejäänud festival oli põnev, sisutihe ja suurepärase vibe’ga. Paljudelt lavadelt paljudes erinevates aruteludes oli kuulda, et koolides oleks vaja rohkem tegeleda kriitilise mõtlemise õpetamisega. Olen, mõistagi, kahe käega nõus. Ootuspäraselt olid läbivateks teemadeks ka vaktsineerimine ja pandeemia, kliimakatastroof ja rohepööre. Üllatavalt vähestes aruteludes kuulsin julgeoleku teemadest, nt olukord Afganistanis või Valgevenes. Toomas Mattsoni seinal on selle kohta hea arutelu käimas. Teiste Balti riikide teemadest ei kuulnud üldse üheski arutelus (võibolla ei sattunud õigetele aruteludele), põhjanaabritest ja sõjalistest liitlastest õnneks siiski oli mitmel poole juttu, nii et päris oma mulli me Covid-kriisiga isoleerunud ei ole.
Oli põnevaid arutelusid, mis mõjusid kohviubadena parfüümipoes – näiteks une arutelu, kus Jüri Ennet viskas läbisegi head nalja ja jagas mõtlemapanevaid märkamisi une ja vaimse tervise seoste kohta, samuti Linnari juhitud kosmoseühiskonna arutelu, kus põimusid Nõukogude Liidu kosmoseprogramm, Ray Kurzweili ennustused, Eesti kosmoseaparaatide andmebaas ja Moon Village.
Energiateemadest oli vähem juttu kui varasematel aastatel, kuigi see on meie tsivilisatsiooni üks suuremaid väljakutseid. Paarile vesinikumajanduse arutelule siiski sattusin, mis on selge märk, et vesinik on energiakandjana muutunud viimastel aastatel tuntumaks ja tõsiseltvõetavamaks. Üks arutelul osalejatest saabus festivalile Toyota Mirai vesinikuautoga. Uueks teadmiseks minu jaoks oli see, et väga energiamahukad tootmised (nt terase- ja tsemenditootmine) on juba aktiivselt üle minemas vesiniku kasutusele. Kui nüüd suudaksime suurema osa vesinikust luua rohelise vesinikuna, siis võiks mõningate kliimakokkulepete realiseerumine isegi tõenäoline välja näha (hetkel ei näe).
Kui keegi otsib üht-teist järelkuulamiseks, siis soovitan näiteks laupäevast lõpuarutelu, mis millegipärast kandis nime „Arvamusliidrite debatt“ (debatti seal ei olnud) ja jäi veidi liiga pikalt rahareformi juurde toppama, aga oli muidu igati sisukas. Veel üks kindel soovitus on arutelu pealkirjaga „Vabadus ja vastutus liberaalsolidaarses ühiskonnas“. Minu enda jaoks oli väga haarav ka kohe reede hommikul toimunud arutelu raamatute tsenseerimisest Eestis pealkirjaga „Kas infokülluses tuleb raamatukogul tagada kultuurile demokraatlik ligipääs?“
Nüüd märkus. Reedene lõpuarutelu oli nigelalt üles ehitatud ja kehvasti juhitud. „Kehvasti“ tähendab antud juhul festivali hea tava ignoreerimist. Arutelu, mis peaks olema festivali kroonijuveel ning näitama eeskuju, oli nõrgem, kui ükski teine, mida festivali jooksul kuulsin. Seejuures olid arutelus osalejateks targad ja sõnaosavad inimesed. Kuid arutelust, milles esimese viie küsimusega annavad arutelujuhid osalejatele „vastu hambaid“, milles lahmitakse tõestamise asemel, rünnatakse isikuid ja tegeletakse rohkem kriitikaga kui lahenduste leidmisega, on väga vähe positiivset esile tõsta. Arutelujuhid ässitasid osalejaid üles enda vastu ja teineteise vastu ja pole siis mingi ime, et muidu arukad inimesed hakkasid teineteist mudaga loopima ning tsirkust tegema. See on kõik arutelu formaadist, ülesehitusest ja juhtimisest kinni. Täpselt samade osalejatega oleks saanud teha väga hea ja sisuka, lahendustele keskendunud arutelu. Siit suur palve festivali sisutiimile – palun valige hoolikalt, et järgmised erakonnaesimeeste arutelu juhid kannaksid endas festivali hea tava väärtuseid ja ehitaksid seda arvestades üles ka esimese päeva lõpuarutelu. Eriti ettevaatlik tuleks olla kahe ajakirjaniku poolt juhitud arutelude osas. Ajakirjanikul on lihtne kukkuda ajakirjanduslikku formaati (kuigi oleme näinud aastate jooksul ka vastupidiseid, vaimustavaid näiteid), mis on oluliselt erinev festivali heast tavast. Võibolla peaks üheks arutelujuhiks olema alati festivali nõukoja liige. Lihtsalt idee.
Festivali maiuspalaks on alati spontaanselt tekkivad mõtetevahetused vallimäel kohatud sõprade, tuttavate, mõttekaaslaste ja mõttevõõrastega. Istud varjus väikese vihmasagara eest, rüüpad renditopsist Philly Joe’s maitsvat, kuuma kohvi ja lased mõne targa inimese mõtetel ennastki kõrgemale kanda. Super viis veeta laupäeva!
Festivalil on suures plaanis kaks aruteludes osalemise viisi. Võid minna kohale arutelu alguseks ja teha kaasa kogu mõtterännaku. Teine võimalus on surfata arutelude vahel, noppides veidi siit, veidi sealt omaenda mõtete inspiratsiooniks. Näiteks astud digialale, kuulad korraks, kuidas Liisa arutleb nutikate inimestega Hiina eesmärkidest e-maailma suunamisel ja jääd mõtisklema, mis veel peale avaandmete ja e-demokraatia esindab euroopalikkust ning euroopalikke väärtuseid e-maailmas. Või satud Edasi.org alale ja kuuled, kuidas Helen Sildna räägib säravate silmadega Narvast kui tõelisest kultuuride puutepunktidest Ida ja Lääne vahel. Kombineerituna sellega, et pole ammu ise Narvas käinud ja lapsed pole kunagi käinud ning et Maia-Liisa eelmisel päeval soovitas ka õlitehast vaatama minna, sai kohe sealsamas plaani võetud, et muidugi lähme perega veel sel suvel Narva.
Mis siis ikka – soovin kõigile inspiratsiooni ja mõttelendu! Kombineerin laupäevases lõpuarutelus kuuldud seisukohti kosmoseühiskonna arutelu nopetega ja nõustun, et eesmärk „taastada normaalsus“, jõuda tagasi sinna, kus varem ühiskonnana oldud või nihkuda tasapisi ootuspärases suunas (nii vist kirjeldati Eesti 2035-t ühes arutelus), ei ole liiga inspireerivad eesmärgid. Mis aga võiks olla Eesti kui ühiskonna ühendav ja inspireeriv, vinge ja väljakutsuv eesmärk, midagi, milles olla maailma parim, midagi parasjagu hullu – see jääb meile ühiseks mõtlemisülesandeks. Äkki järgmisel, 10. Arvamusfestivalil oskame selle juba kõva häälega lavalt välja öelda.