Eesti ilma riigikoguta – kas esindusdemokraatia aeg on läbi?
Sama pealkirja kandis sel suvel Paides üks Arvamusfestivali arutelu, mida huviga kuulama läksin. Arutelu tundus seda intrigeerivam, et laval oli kauaaegne riigikogu liige ja esimees Eiki Nestor. Sain kuulda väga huvitavat arutelu, aga sellest, mis pealkirjas lubatud, räägiti kahjuks üsna pinnapealselt ja lühidalt arutelu alguses.
Poliitilised sündmused maailmas on demokraatiaga seoses tekitanud ühe tondi ja selle tondi nimi on otsedemokraatia. Populistlikud liikumised nõuavad igal pool rohkem rahva hääle kuulamist ja selle vormina mõeldakse enamasti Šveitsi stiilis referendumitele. Samas ei anta aru, et üks Šveitsi referendum ning näiteks Brexiti hääletus Suurbritannias on omavahel erinevad nagu öö ja päev. Esimesel puhul on tegemist sügavalt juurdunud traditsiooniga, kus inimesed on harjunud hääletatavasse teemasse süüvima ning kus pikalt enne hääletust saadetakse neile põhjalik, erinevate osapoolte vaateid arvestav argumenteeritud eelmaterjal. Teisel puhul esitasid populistlikud liidrid kampaaniate kaudu sloganeid ja valesid rahvale, kes ei ole harjunud regulaarselt referendumitel käima.
Otsedemokraatia tondi tõid panelistid lavale ka Paides ning asetasid selle binaarse valikuna parlamentaarse esindusdemokraatia kõrvale. Pilti selliselt esitades ei olnud loomulikult vaja väga pikka aruteluaega järeldamaks, et kaalukauss langeb ka edaspidi esindusdemokraatia kasuks ning et riigikogu ei kao kuhugi. Elu läheb alati põnevamaks, kui uurida põhjalikumalt, kas binaarsed valikud ikka on nii must-valged kui meile näidatakse ning kui ei ole, siis mida põnevat võib leida nende skaala otspunktide vahelt.
Kuivõrd antiigilik vabade meeskodanike keskväljakul debateerimine ja hääletamine ei olnud linnriikidest suuremal skaalal enam ühel hetkel teostatav, arenes demokraatia üsna loomulikult esindajate valimise ning hiljem nende professionaliseerumise suunas. Sealt siis parteid ja karjääripoliitikud. Nüüd, infotehnoloogia tuleku ja laialdase juurdepääsuga ühiskonnas, on meil vähemalt tehniliselt uuesti võimalik kõikide kodanike osalusel ühiskondlikke küsimusi läbi arutada ning ühiselt otsustada. Teiste sõnadega – tehniline vajadus teha asju läbi esindajate kukkus esmalt ära majanduses, kus vahendajad lõigati väärtusahelatest välja, ja on nüüd jõudmas riigijuhtimisse. Küsimus on, milline saab olema mudel, mis annab kodanikele otsesema ligipääsu ühiskondlikule otsustamisele.
Teine huvitav küsimus on see, et kui majanduses on tehnoloogia oluliselt aidanud kaasa globaliseerumisele, siis kas sama toimub valitsemises? 20. sajandi teisel poolel pöördus iga reisida sooviv inimene oma kohaliku reisibüroo või -agendi poole, kes ostis lennupiletid, broneeris hotellitoad jne. Täna läheb nii inglane, eestlane kui indoneeslane ise expedia.com’i lennupiletite järgi ja broneerib booking.com’i kaudu toa. Kohalike reisibüroode kui esindajate või vahendajate äri on kõvasti vähenenud. Demokraatia ja valitsemine näevad hetkel veel eri riikides väga erinevad välja, ühte domineerivat mudelit või platvormi selleks tekkinud ei ole, aga töö sinna suunas on alanud.
Paides arutelu kuulama minnes lootsin just seda mudeli otsingut, valitsemissüsteemide skaala kammimist asjaga kursis olevate ja väga intelligentsete inimeste poolt. Paraku läks nii, nagu sellisel puhul sageli – tänase mudeli praktiseerijad alahindavad muutuste olulisust ning otsivad viise, kuidas muutuseid väiksemate korrektuuride tegemiseks ära kasutada. Arutelu oli põnev, aga rääkis valdavalt sellest, kuidas parlament saaks oma tööd infotehnoloogia abil efektiivsemalt teha. Kui Uberi ja Airbnb näited meile midagi on õpetanud, siis äkki seda, et inimesed ei otsi uuest tehnoloogiast sageli asjade marginaalselt paremini tegemise viisi, vaid hüppelist muutust. Kasutajad ei tahtnud äppi, mis aitaks neil dispetšeriga veidi paremini suhelda, nad tahtsid dispetšeri vahelt välja jätta ja ise näha, kus autod liiguvad ja millist tellida saab. Võibolla ei taha me ka kodanikena äppi, mis aitab meil parlamendiga natuke paremini suhelda, aga sellest see arutelu Paides käis.
Proovime siis korra mõelda, mismoodi võiks vähemalt Eestis välja näha see kogukondade ja ühiskonna demokraatliku valitsemise mudel, mis ei ole veidi efektiivsem riigikogu ega ka palju rohkem referendumeid meile kuulsust toonud e-valimiste süsteemi kaudu, vaid midagi nende vahel või kõrval. Ma küll tõin ülevalpool ärimaailma platvormide näiteid ja olen veendunud, et tuleviku suunda näitavad nad õigesti, kuid ma ei taha neid kindlasti idealiseerida. Oleme täna teadlikud paljudest probleemidest, mis nende platvormidega on kaasnenud. See aga loob meile võimaluse õppida ja paremini teha, kui meie kogukondade ja ühiskondade demokraatlik valitsemine e-keskkonda kolib. Teame juba täna, et kogukondliku otsustamise tegemine Facebooki grupis ei ole hea mõte.
Eestis on mõned korrad toimunud rahvakogu. Rahvakogu mudel on iseenesest selge:
- Esmalt tuleb püstitada küsimus või valdkond, näiteks erakondade rahastamine või väärikas vananemine, ning selle kohta veidi taustainfot anda.
- Järgneb avatud ideekorje, kus kõikidel kodanikel on õigus esitada ettepanekuid asjade paremaks korraldamiseks, ning juba esitatud ideede üle avalikult arutleda ja neile toetust avaldada. Järgmisesse faasi liiguvad ainult piisava toetuse kogunud ideed.
- Kolmanda sammuna tuleb ideed sorteerida ja grupeerida ning toimunud arutelu pinnalt ettepanekud selgelt ja täpselt sõnastada.
- Nüüd tuleb Šveitsiga analoogne samm, kus ideede taha tuleb luua taustainfo ja argumentatsioon, mis on ühe või teise lahenduse kasutuselevõtmise eelised ja puudused. Esimese rahvakogu puhul tegi seda näiteks mõttekoda Praxis.
- Seejärel kutsutakse kokku juhuvalimiga hääleõiguslike kodanike hulgast valitud esinduslik rahvakogu. “Kokku kutsumine” ei pruugi tänaste tehnoloogiliste võimaluste puhul tähendada füüsilist kogunemist, vaid näiteks sisselogimisõigust arutelukeskkonda.
- Rahvakogu arutleb ettepanekute üle ning lõpuks hääletab kas ettepanekud maha või seadusloomesse.
Meie rahvakogud seni olnud ühe valdkonna kesksed ning ajaliselt ühekordsed. Rahvakogu toetuse saanud ettepanekud on edasi liikunud riigikogusse, kuna rahvakogul kui sellisel ei ole Eesti põhiseadusliku korra järgi kohta seadusloomes. Kujutame nüüd aga ette teistsugust olukorda. Teeme esimesena sellise muudatuse, et anname rahvakogule päriselt seadusloome õiguse ehk rahvakogus toetuse saanud ettepanekutest saavadki seadused või seaduste muudatused. Seaduse teksti koostavad endiselt loomulikult oma ala asjatundjad. Teise muudatusena kutsume rahvakogu kokku mitte konkreetse teema arutamiseks, vaid konkreetseks ajaks, näiteks pooleks aastaks. Rahvakogus osalemine on tasustatud kodanikupalgaga, sellest keeldumine on lubatud ainult teatud mõjuvate põhjuste korral. Tegemist oleks samasuguse kodanikukohusega, nagu on USAs vandekohtunikuna tegutsemine.
Inimesed ju ei saa osaleda, neil on vaja tööl käia? Kui on vaja minna kaitseväe kordusõppustele, siis riik tasub selle aja eest inimesele ning tööandjal on kohustus ta kordusõppustele lubada. Loomulikult on tegemist palju lühema perioodiga, aga midagi pretsedenditut ega võimatut selle juures ei ole. Pealegi ei vaja rahvakogus osalemine füüsilist eemalviibimist, kuna töö käib citizenos.com või rahvaalgatus.ee laadse online-keskkonna kaudu. Samuti ei võta aruteludes osalemine pidevalt 100% inimese ärkveloleku ajast.
Inimesed on ju rumalad, hääletasid Brexiti poolt? Eesti esimese rahvakogu eel olid kõik kindlad, et rahvakogul leiab toetust presidendi otsevalimise ettepanek. Selgus aga, et kui inimestele kirjeldada ära nende ühte- või teistpidi otsustamise tagajärjed, selgitada ausalt lahti otsuse sisu ja anda neile reaalne vastutus tehtava otsuse eest (erinevalt näiteks arvamusküsitlusest, kus mingit vastutust ei ole), siis on ka juhuvalimiga kokku kutsutud inimesed võimelised tegema ratsionaalseid ja argumenteeritud otsuseid. Eelduseks on korralik taustatöö, professionaalne arutelujuht või – keskkond, isiklik vastutus ja võimalus süveneda. Riigikogu liikmele me suudame selle kõik tagada ning ka seal ei ole kaugeltki kõik avaliku valitsemise professionaalid, vaid tulevad oma kirjudest haridus- ja kogemustaustadest.
Riigikogu teeb ju nii palju otsuseid, rahvakogus ei ole keegi täiskohaga tööl ja ei jaksa nii paljude küsimustega tegeleda? Esiteks ei pruugi riigikogu ära kaduda. Me võime tuua sinna kõrvale nö “teise kojana” rahvakogu ning anda printsipiaalsemad otsused ja rahva käest tulnud algatused aruteluks sinna samal ajal, kui riigikogu tegeleb tehnilisemate küsimustega (nt “Eesti Vabariigi valitsuse ja Jaapani valitsuse vahelise töötamisõigusega turismi kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu”). Teiseks ei ole kindel, et nii palju seadustloovat tegevust üldse on vaja, kui riigikogu täna teeb. Liigse seadusloome probleemile Eestis on juhtinud tähelepanu teiste hulgas näiteks õiguskantsler Ülle Madise jai riigikontrolör Janar Holm.
Regulaarselt roteeruv rahvakogu, kui see toimiks riigikogu asemel, mitte selle kõrval, kaotaks ära vajaduse iga nelja aasta tagant valida omale esindajaid riigikogusse. Mis omakorda kaotaks vajaduse valimiste ja valimistsüklite järele ning vähendaks oluliselt parteide kui võimu dispetšerite rolli ühiskonnas. Kui nende kaudu enam oma tahtmist seadusteks lobistada ei õnnestu, kaob ka ettevõtete intensiivne huvi parteisid toetada. Inimesed võivad maailmavaate alusel endiselt MTÜ-desse koguneda ja me võime neid ühendusi endiselt ka erakondadeks nimetada, aga neil ei oleks sellist keskset rolli ühiskonnas nagu täna. Loomulikult oleks neil, võrdselt kõikide teiste kodanikega, õigus teha ettepanekuid rahvakogule. Selle kõrval peaks eksisteerima ka teine, professionaalsem õigusloome ettepanekute kanal, mille kaudu ministeeriumid saaks teha oma ettepanekuid. Kuid sarnaselt USA kohtusüsteemile, kus professionaalne prokuratuur paneb küll kaasuse kokku, kuid peab selle siis tegema piisavalt selgeks ja veenvaks tavakodanikest vandemeestele, peaks ka meie mudeli puhul ministeeriumite ettepanekud läbima avatud ideekorje faasi ning koguma piisava toetuse kodanikelt.
Oluline ongi tähele panna, et selle mudeli puhul küll regulaarseid valimisi ei toimu, aga lisaks ettepanekute tegemise õigusele ei kao ka kodanike hääleõigus kuhugi. Vastupidi, kui seni oleme saanud oma hääle “ära anda” kord nelja aasta jooksul, siis nüüd oleks avatud ideekorje faasis meil pidevalt võimalus ettepanekute osas hääletada. Näiteks võiksid ideekorjest edasi liikuda ettepanekud, mis on saanud vähemalt 10 000 kodaniku poolthääle ning kus poolthäälte arv ületab vastuhäälte arvu.
Kas see tähendab, et ma kodanikuna peaksin iga päev käima rahvakogu äppi vaatamas ja ettepanekuid hääletamas? Mitte ilmtingimata. Siin tuleb meile appi lähenemine, mida on hakatud nimetama valgdemokraatiaks. Nimelt saaksin ma oma häält delegeerida. Kõikides meditsiinivaldkonna ettepanekutes delegeeriksin oma hääle püsivalt sõber Andreasele, kes on arst. Vajadusel saan oma delegatsiooni muidugi igal ajal tühistada. Puhkusele minnes annan kaheks nädalaks kõikides küsimustes hääletamise õiguse oma õele, kellega mõtleme maailmast üsna sama moodi. Puhkuselt naastes võtan oma hääle jälle tagasi. Võimalik, et aeg-ajalt delegeerib keegi oma hääli ka mulle, aga teada ma sellest ei saa, et vältida häälte teadliku koondamise võimalust. Samuti, kui mulle peaks soovima oma häält delegeerida rohkem kui 1% hääleõiguslikest inimestest, keelduks süsteem seda tegemast samal eesmärgil. Valgdemokraatia tähendabki häälte pidevat liikumist inimeste vahel vastavalt teemale, kompetentsusele ja osalemise võimalusele, aga ilma kontsentratsioonipunktide tekketa.
See väike artikkel ei ole loomulikult mingi detailne plaan põhiseaduse muutmiseks. Loodetavasti on see visand ja näide ühest võimalikust alternatiivsest mudelist, et kutsuda lugejat üles päriselt mõtlema, mis jääb esindusdemokraatia ja otsedemokraatia vahele ja kas me suudame luua mudeli, millesse me usume piisavalt, et selle mudeli alusel juhtida oma riiki. Kui suudame, siis võime selle proovimist alustada ju ka linna tasemelt või variriigikoguna.
Kõik, mille saab muuta digitaalseks, muudetakse digitaalseks, nii et täiesti kindlasti teeme me oma otsuseid 21. sajandi keskel teisiti, kui tegime 19. või 20. sajandi keskel. Ma ise väga loodan, et me jääme demokraatliku mudeli juurde, kuigi esindusdemokraatia kriisid on sügavad ja näiteks globaalse soojenemisega tõhusalt tegelemiseks on vaja nii kiireid ja jõulisi otsuseid, et demokraatia kipub autoritaarsemate otsustusmehhanismide kõrval vägisi kaotusseisu jääma. Lugesin just hiljuti ajakirja New Scientist kolumni, kus toimetaja ütles, et talle endalegi mõneti ehmatavalt on ta avastanud, et kui valikuks on kas hoida demokraatiat ja vajuda tsivilisatsiooniga vee alla või ohverdada demokraatia ja päästa tsivilisatsioon, siis ta valiks viimase kasuks. Maailmas, kus Hiina on mitmete rohetehnoloogiate (nt transpordi elektrifitseerimine) esirinnas, ei ole see valik nii kunstlikult püstitatud, kui võiks esmapilgul arvata.
Võib vabalt juhtuda, et sellest, kas ja kuidas me suudame Eestis luua, testida ja edukalt maailma laiendada e-demokraatia lahendusi, sõltub demokraatia kui süsteemi säilimine laiemalt. Ilma asjata ei ole isegi Šveitsi delegatsioonid käinud kordi ja kordi Eestis uurimas, kuidas e-demokraatia toimida võiks. Nad näevad, et offline-maailmas oli nende mudel eeskujulik, aga uue põlvkonna jaoks pole see enam rahuldav. E-teenuste osas suutsime globaalselt eeskuju näidata, on aeg seda edulugu e-demokraatia osas korrata. Oleme praegu Citizen OS Sihtasutuse juures loomas rahvusvahelist võrgustikku inimestest ja organisatsioonidest, et nendel teemadel ühiselt mõelda. Võtke ühendust ja tulge mõelge kaasa!
Esmailmumine: err.ee portaalis 11.11.2019, https://www.err.ee/1001718/margo-loor-eesti-ilma-riigikoguta-kas-esindusdemokraatia-aeg-on-labi