Iseõppimine. Mis ja kuidas?
Autodidakte ehk iseõppijaid on olnud alati ja igas ajas. Nad on oma teadmised ja harituse saanud põhiliselt ilma (üli)kooli ja kindla õpetaja abita. Üksikud on maailmakuulsad (E. Hemingway, H. Hesse, H. Ford, S. Jobs), rohkem on neid tavainimeste hulgas, aga palju pole neid kunagi olnud. Enamik inimesi on valinud alati juhendatud õppimise tee kellegi targema ja kogenuma käe all, sest iseõppimine on keeruline. Oli keeruline. Viimaste aastakümnetega on see muutunud palju lihtsamaks ning seetõttu on ka juurde tulnud inimesi, kes täiendavad oma teadmisi iseõppimise teel.
Möödunud aegadel oli iseõppija teadmiste allikaks peamiselt raamat. Stendahli kirjandusklassikas “Punane ja must” õppis peategelane Julien pähe ladinakeelse piibli, kuid teadis samal ajal väga vähe muust maailmast, kuna 19. sajandi alguse Prantsusmaal ei olnud tal tisleri pojana juurdepääsu teistele raamatutele. Õpetamine oli kuni viimase ajani väga piiratud. Teadmiste levikut hoiti kunstlikult kinni gildide, meistrite, sotsiaalsete klasside ja teiste süsteemidega. Sa võisid tahta apteekriks õppida, aga kui sa polnud sobivast perest ja varalisest taustast, siis keegi lihtsalt ei õpetanud sind. 1956. aastal tahtis noor Bruce Lee, hilisem kuulus näitleja ja võitluskunstide meister, minna õppima Hiina võitluskunsti Wing Chun. Teda ei võetud vastu, sest üks tema vanavanematest oli sakslane ja “välismaalastele” oli hiina võitluskunstide õpetamine keelatud. See, et täna on igaühel meist võimalik õppida mida iganes süda ihaldab või rahakott kannatab, on väga hiljuti tekkinud nähtus.
Piiramatu juurdepääs kogu inimkonna teadmistele hakkas kuju võtma 1993. aastast, kui veeb muutus avalikkusele kättesaadavaks. Mõistagi oli (ja on) ka see piiratud tehnoloogia ning ühenduse olemasoluga, aga 28 aastat hiljem elame planeedil, kus pooled inimestest omavad mingil kujul juurdepääsu inimliku teadmise digiteeritud korpusele. Ühtlasi on vanade allikate digiteerimise kaudu ka see korpus ise pidevalt kiiresti kasvanud.
Viimane suur tõuge teadmiste demokratiseerumisele tuli e-õppimise arenguga selle sajandi esimesel kümnendil. Kui maailmakuulus Massachusetsi Tehnikaülikool MIT teatas 2001. aastal, et nad teevad iseõppimise jaoks tasuta ja avalikult internetis kättesaadavaks kõik oma õppematerjalid, raputas see uudis maailma. 2021. aastal on keeruline kujutada ette arenenud riigi ülikooli, kes ei paku e-keskkonnas tasuta õppematerjale.
Iseõppimiseks pole niisiis olnud meie tsivilisatsiooni ajaloos paremat aega kui siin ja praegu. Kui tänane täiskasvanu või tema lapsed kasutavad digimaailma ainult meelelahutuse tarbimiseks või teiste inimestega vestlemiseks, siis pole näpuga näidata küll mitte kellegi teise peale. Maailma nutikaimate inimeste teadmised ja lõputul hulgal tasuta õppematerjali on sealsamas ekraanil, kahe kliki kaugusel.
Mismoodi iseõppimine käib? Esmalt tuleb märkida, et igasugune õppimine on ise õppimine, sest ega keegi meie ajusse infot toppida ei saa. Sa võid lugeda parimaid raamatuid või minna maailma parimate õppejõudude juurde, aga kui sa kangekaelselt üritad mitte õppida, siis tuled ära täpselt sama targalt kui läksid. Tänapäevane alusteadmine täiskasvanu teadliku õppimise kohta on see, et kedagi ei saa õpetada. Saab luua keskkonna (kognitiivse, aga ka füüsilise), kus motiveeritud täiskasvanul on endal võimalik õppida. Õpikeskkonda saab lasta enda jaoks luua kellelgi teisel (juhendatud õppimine) või luua selle endale ise (iseõppimine). Nende kahe vahele jääb osaline iseõppimine, näiteks e-kursused – materjali valik ja õpirada on valmis tehtud, aja ja tempo valid aga ise.
Me õpime niisiis alati ja ainult ise, aga meie õppimise eelistused on erinevad. Mõnele meeldib teha trenni treeneri juhendamisel, teisele meeldib üksinda metsas joosta või jõusaalis rassida. Õppimisega on samamoodi. Kumba siis eelistada – iseõppimist või juhendatud õppimist?
Õpetaja ja koolitaja teevad alati palju eeltööd – võtavad teadmisi usaldusväärsetest allikatest, kohandavad teadmise õppija tasemele, süstematiseerivad ja struktureerivad teadmisi ning mõtlevad läbi, milliste meetodite ning tehnikatega on sobivaim teadmisi omandada või oskusi harjutada. Juhendatud õppimise juurde käib alati ka arengu jälgimine ja tagasiside andmine. Samas on oluline arvestada, et enamasti on õpetaja ja koolitaja ehitanud ühe õppimise teekonna, mis lähtub teatud eeldustest, võibolla ka mõnest kindlast koolkonnast. Seetõttu on juhendatud õppimine alati piiratum, eriti kui õpitakse grupis, kus tuleb arvestada madalaimat ühisnimetajat. Väheoluline pole ka see, et juhendatud õppimine on enamasti rahaliselt kallim.
Valiku teeb mõistagi iga õppija ise, kuid see valik ei peaks olema kas üks või teine, vaid kui palju kasutada iseõppimist ja kui palju juhendatud õppimist. Näiteks jagan koolituste lõpus alati iseõppimise viiteid ning küsin osalejatelt 3 kuud hiljem, kuidas nad oma oskusi pärast koolitust edasi on arendanud.
Kui valid iseõppimise tee, tasub teiste õppijate kogemusest üht-teist kõrva taha panna, et õpiteekond edukam oleks.
**
Lähtu huvist ja leia motivatsiooni hoidmise vahendid.** Iseõppimise keerukaim osa on püsivus. Columbia Ülikooli 2018. aasta uuring (F. Hollands, A. Kazi) näitas, et e-kursuste alustajatest jõuab lõpetamiseni keskmiselt 18%. Teised vastavad uuringud (nt MIT 2019) on näidanud veel väiksemaid lõpetamise protsente. Coursera ühe populaarseima, maailma ajaloo kohta käiva kursuse lõpetas ühe uuringu järgi ligi 100 000 registreerunust vaid 0,8%.
Mõnda lihtsat oskust saab õppida ühe Youtube video vaatamisega. Keerukamate oskuste või teadmiste omandamiseks on vaja püsivust ning sellest jääb paljudel õppijatel vajaka. Seetõttu pannakse ennast kirja gruppidesse ja haridusasutustesse, et tekitada teatav väline sund, sotsiaalne surve õpikaaslaste ja õppejõudude ees auga alustatud teekond lõpuni käia. Üksinda oma arvuti taga olles ei näe keegi, kui õpiteekond katkeb. Loomulikult saab ka iseõppimisel välist motivatsiooni tekitada – uus keel saab kõige paremini selgeks siis, kui on ette teada, et mõne kuu pärast tuleb võõras keelekeskkonnas üksi hakkama saada. Mänguelementide kasutamine, nagu seda teeb näiteks keeleõppeäpp Duolingo, on veel üks võimalus välise motivatsiooni tekitamiseks. Samuti on püsivuse puhul kasuks see, kui leiad mõned sõbrad või kolleegid, kellega koos õppida. Teineteist tagant utsitada ja järje peal hoida on kergem kui sama asja iseendaga teha. Parim õpimotivatsiooni allikas on siiski huvi. Tagumise pingi poisid õpivad innukalt füüsikat, kui nad saavad aru, et füüsika valemid aitavad neil parema wakeboardi rampi ehitada. Asju, mis meie huviga ei seondu, on ajul oluliselt raskem teadlikult õppida.
Arvesta aega sobiva ja usaldusväärse allika leidmiseks. Iseõppija valikute hulk on ainult raamatute ajastust oluliselt täienenud. Võib lugeda (e-)raamatuid, vaadata videoid Youtubest, kasutada õpiäppe, läbida Coursera, Skillshare, EdX, Khan Academy jt e-kursuseid (mis on osaliselt juhendatud õppimine), kuulata podcaste loengutega. Avaliku kõnelemise õpetamisel olen loonud iseseisvale õppijale videokoolitusi, Youtube õpiampse ja kõige värskema iseõppe vormina tulid novembris välja kaasused, mida saab üksi või koos oma meeskonnaga lahendada ning hiljem võrrelda oma tulemust minu pakutud lahendusega.
Arvestades materjali paljusust on üks keeruline küsimus iseõppijale seejuures allika usaldusväärsus. Valdkonda alles õppima asudes on keeruline vahet teha, millise allika on loonud asjatundja ja millise keegi, kes lihtsalt soovib oma materjaliga klikkide kaudu reklaamiraha teenida. Jaapani keelt õppima asudes on pea võimatu teada, kas Play Store’st laetud äpp õpetab sulle jaapani keelt nii, et mõni jaapanlane sinust hiljem ka aru saab.
Usaldusväärsuse hindamise süsteeme on mitmeid. Esiteks saab lugeda valdkonna kohta koostatud ülevaateid. E-õppimises on kujunenud üheks juhtivaks katusallikaks elearningindustry.com, kes selliseid ülevaateid koostab. Teiseks saab lugeda teiste õppijate hinnangud ja kommentaare. Kolmas ja ehk levinuim meetod on kanda offline maailma usaldus üle online maailma. Kui oled käinud SpeakSmarti koolitusel ja tead, et tegemist on usaldusväärse ettevõttega, võid kindlamalt kasutada ka meie pakutud iseõppimise vahendeid. Mõne organisatsiooniga ei pea isegi olema otseselt kokku puutunud, et toetuda nende mainele. Harvardi ülikooli õppematerjalide usaldusväärsuses ilmselt kahelda pole mõtet.
Materjali kureerimine on üks töö, mille õpetaja ja koolitaja juhendatud õppimise puhul ära teevad. Iseõppijal on vaja seda endal teha. Näeme siin ümberringi ka palju eksimusi, kus inimesed käivad FB live kaudu õppimas igaühelt, kes enesekindla häälega rääkida oskab. Arvestades, et kogu inimkonna teadmiste lihtne, kiire ja odav kättesaadavaks muutumine on nähtusena ainult paarkümmend aastat vana, ei ole imekspandav, et inimkond ei oska sellega hetkel veel hästi toime tulla ja adekvaatselt infot enda jaoks filtreerida ning kureerida. Iseõppijana on oluline teada, et töö usaldusväärse, sinu õpistiilile sobiva materjali leidmiseks võtab aega. Juhendatud õppimise puhul tehakse see sinu eest ära ja sa sageli ei märka seda. Astud kokanduse klassi ja hakkad õppima. Iseõppija päris nii ei saa, et ühel hetkel tuleb mõte õppida sushit tegema ja järgmisel hetkel juba voogab kvaliteetne materjal sulle sobival kujul.
Kasuta alateadlikku õppimist. Kogu õppimine ei toimu teadlikult. Teadlik õppimine on sihipärane kognitiivne protsess, mida inimene oma tahtega juhib. Võtab näiteks ette nimekirja sõnu uues keeles ja õpib need selgeks. Lisaks sellele märkab ja jäljendab meie aju eeskujusid, teeb järeldusi oma kogemustest ning kasutab mitmeid teisi alateadlikke õppimise mehhanisme. Alateadlik õppimine tähendab, et õppija ise ei märka oma käitumise muutust, kuigi objektiivselt vaadeldes on käitumine muutunud. Alateadlikus õppimises ei ole midagi uut, vastupidi, tegemist on palju vanema ja loomulikuma õppimise viisiga. Väga palju lapsepõlves õpitud oskuseid, näiteks emakeele kõnelemise oskuse, omandame suuresti alateadlikult.
Paljudele inimestele tuleb tuttav ette olukord, et kui esmalt vaadata oma spordiala vilunud tegija (nt oma treeneri) sooritust, siis sooritad ise pärast paremini, ning seda ka juhul, kui ettenäitaja oma tegevust ühegi sõnaga ei kommenteeri. Siin on töös meie ürgne kopeerimisinstinkt ehk monkey see, monkey do. Sama instinkti saab edukalt kasutada ka iseõppija. Avalikku kõnelemist õppima asudes tasub lugeda raamatut, kuulata videoloengut või lahendada kaasuseid, aga samal ajal on kasulik vaadata Youtubest ka suurepäraseid kõnelejaid. Meie aju märkab rohkem ja kopeerib alateadlikult miimikat, parakeelt ja muud, millest meie teadvusel aimugi pole. Tulemusena aga muutume veenvamateks avalikeks esinejateks.
Teadmine ei ole tänapäeva maailmas enam kontsentreeritud üksikutesse raamatutesse ega üksikute õpetajate pähe. Iseõppimine nähtusena on tulnud, et jääda. Ühelt poolt on õpetamine endiselt kunst ja hea õpetaja või koolitaja viib tulemuseni kiiremini ning kergemini kui ainult ise õppides. Teiselt poolt saame ise õppides valida koha, aja, vormi ja mahu ning oleme vabamad oma intellektuaalsetel avasatusretkedel. Parima tulemuse saavutamiseks on kasulik iseõppimist ja juhendatud õppimist nutikalt kombineerida. Mida Sa järgmisena õppima hakkad?
Esmailmumine ajakirjas Director, detsember 2021, link.