temporon

#ilukirjandus

Helesinine auto sõidab ettevaatlikult mööda põldudevahelist teed. Ümberringi on kõik valge, Saha küla põldusid ja karjamaid katab sügav lumi. Kliimaseadme kraadiklaas näitab, et väljas on kümme miinuskraadi, kuigi kalendri järgi on talve alguseni veel tükk aega. On pühapäev, 10. detsember 2023.

Eemal mäe otsas hakkab esmalt paistma kõrge punasest kivist viilkatus. Seejärel vana paekivist hoone ning selle lähistel tee äärde pargitud bussid ja autod. 9-aastane Sanne, üks helesinise auto reisijatest, niheleb kannatamatult, et tema issi juba auto ära pargiks. Seejärel hüppavad nad koos vend Magnusega välja ja hakkavad kohe lumes möllama, kuni nende ema-isa auto pealt kelgud ning muu kraami maha tõstavad ja lapsi kaasa kutsudes Liipa talu poole näitava sildi suunas jalutama hakkavad. Sanne hüppab oma helerohelisele kelgule ja laseb issil ennast sõidutada. Tema venna veab oma kelku ise. Nad on perega tulnud Liipa talu jõulumaale, sest tantsuklubi JJ Street Dance, mille liige Sanne on, peab seal oma jõulupidu.

Jõulumaal on väga lõbus. Kohe alguses käivad nad perega saaniga sõitmas ja kuulevad päris aisakellade helinat, millest jõululauludes ikka juttu on. Seejärel saavad nad suures jõulutelgis vennaga kooki ja glögi. Sanne kohtub oma trenni tüdrukute ja juhendajaga. Ta saab teada, et nad lähevad pärast koos taluõue keskel olevasse jõuluvana kotta, et jõuluvanale tantsu esitada.

Kui maiustused söödud, palub Sanne, et issi talle kelgusõitu teeks ja nad kihutavad ühe ringi kelguga ümber jõuluküla. Seejärel käivad nad perega jõuluvana kojas, et Magnus ka temaga kohtuks, laulavad talle Rudolfi laulu ja teevad koos pilti. Hiljem vaatavad õde-venda emmega õpilasfirmade tooteid ja teevad siis perega sügavasse lumme lumeingleid. Issi kukil saab Sanne veel natuke mööda küla ringi ratsutada ning siis ongi aeg niikaugel, et lipata trennitüdrukutega kokku saama. Issi ja Magnus lähevad meisterdamistuppa virtuaalreaalsele jõuluvana saanilennule. Emme suundub Liipa talu peamajja, et seal koos jõulumemmega piparkooke küpsetada.

Jõuluvana koda on väike majake keset jõuluküla, mille juures päkapikk Otsrik lapsi või perekondi ükshaaval sisse laseb, kui eelmine külaline jõulumehe juures ära on käinud. Tüdrukud võtavad oma juhendaja Britaga pundi kokku ja Otsrik laseb nad sisse. Varem palju kordi harjutatud tants tuleb hästi välja ja meeldib jõuluvanale väga. Kõik lapsed saavad temalt kommi.

Rõõmsa tujuga keksib Sanne jõuluvana majast välja, ütleb sõpradele „Tšau!“ ning kõnnib meisterdusmaja poole, et issi ja venna üles otsida. Tee peal möödub ta kaminakojast, mille koldes prõksuva tule paistel mitmed jõuluküla päkapikud ja külastajad nina ja käsi soendavad.

Sanne tähelepanu tõmbab üks umbes temavanune poiss, kes on kaminakoja kõrvale sügavasse lumme augu kaevanud ja mängib seal nüüd ilusate jääpurikatega. Sanne ja Magnus olid ka enne proovinud räästast purikaid kätte saada, aga need polnud nii säravad ja kippusid ikka katki minema. Poisi omad on aga kristallselged ja täpselt sellise kujuga, nagu raamatutes purikaid alati joonistatakse.

Sanne näeb, et poiss on teda ka märganud ja viipab talle käega kutsuvalt. Ta mõtleb korra, aga poiss paistab sõbralik ja palju teisi inimesi on ka ümberringi jõulukülas askeldamas, nii et ta läheb mööda poisi jälgi lume sisse kaevatud auguni.

„Tere!“

„Tere! Tahad ka tulla purikatega mängima?“

„Jaa. Mida sa mängid?“

„Ma teen kuukella.“

„Mis see on?“

„Päikesekella tead? Ma mõtlesin, et kuna on täiskuu, siis peaks saama sama asja teha, aga kuu jaoks. Panen purikatest suure osuti püsti ja teen kella numbrid lume peale ringis ümber osuti.“

„Kas ma võin ka?“

„Muidugi. Näe, siin on purikad. Ma enne kogusin neid.“

Veidi aega käib rõõmsalt kuukella ehitamine.

„Mis su nimi on? Ma olen Sanne.“

„Ma olen Niko. Kuule, sa saaniga sõitma tahad minna?“

„Me perega käisime juba. Kohe, kui jõulukülla jõudsime.“

„Ma saan pikema sõidu teha,“ ütleb Niko natuke kavala häälega.

„Kuidas?“

„Ma elan siin.“

Sanne on korraks mõtlik. Ta teab, et parem oleks emmele või issile öelda, kus ta on. Samas, see on ju jõuluküla ja nad olid enne rääkinud, et siin võib vabalt igaüks ise ringi liikuda. Pealegi, tal on telo taskus, nii et kui keegi perest tahab teada, kus ta on, saab alati helistada.

„Okei. Aga ärme kauaks jää.“

„Hästi. Käime kähku ära ja tuleme tagasi,“ lubab poiss.

Niko ees ja Sanne järel lähevad nad väravast välja ja keeravad paremale. Kitsas, sügava lume sisse tallatud rada viib neid sama karjamaa suunas, kus nad varem perega saanisõitu käisid tegemas.

Paar jõulumaa päkapikutüdrukut, kes enne väravas pileteid kontrollisid ja nüüd niisama seal jutustavad, näevad, kuidas väike roosas jopes tüdruk läheb üksi läbi lume karjamaa poole.

„Hei! Kuhu sa lähed?“ hüüab üks päkapikkudest.

„Me lähme hobusega sõitma,“ hüüab Sanne neile üle õla, tagasi vaatamata.

„Aga hobune viidi juba talli ära,“ hüüavad päkapikutüdrukud Eniir ja Airam vastu. Kuna roosas jopes piiga selle peale seisma ei jää, vaid kaob lumemütsides kuuskede vahele, mis karjamaad taluõuest eraldavad, peavad päkapikutüdrukud korra omavahel nõu ja otsustavad siis vaatama minna, mis plaan väike jõulumaa külaline peab. Kuuskede vahelt karjamaale jõudes pole seal aga enam kedagi. Ring, mida mööda enne hobusega külastajaid sõidutati, on hämarduvas õhtus selgesti näha. Kuid ei hobust, tüdrukukest roosas jopes ega kedagi teist seal pole. „Kummalik, kuhu ta siis kadus?“ ütleb Airam ja otsustab lippata tagasi talu peamajja ja rääkida  perenaisele igaks juhuks lugu ära.

Sanne ja Niko kihutavad samal ajal juba aisakellade helina saatel üle lumise karjamaa. Vahepeal tundub Sannele, et saan ei puudutagi maad, nii siledalt ja kiiresti libiseb see lumel. Saaniga sõit tundub palju tasasem kui autoga siiatulek ja kindlasti palju kiirem. Tagasi vaadates keerleb saani järel korralik tuisupilv.

„Kuidas sa oskad hobuseid juhtida?“

„Ma ju elan siin. Need on meie hobused. Nad tunnevad mind. Neid peaaegu polegi vaja juhtida.“

Kui enne perega sõitmas käies oli ette rakendatud üks hobune, siis seekord on hobuseid palju. Sanne ei jõudnud neid kokku lugedagi. Ta jõudis viieni, aga siis olid nad saanis ja esimesi ei paistnud enam teiste varjust. Ta arvab, et kaheksa või üheksa hobust oli kindlasti.

Eespool läheneb seesama kõrge kivist maja, mida nad perega kohale jõudes olid näinud. Ainult et nüüd põlevad majas tuled ning kõikjal ümber maja helendavad laternad ja sagivad inimesed. Ühed tassivad majast välja sületäite kaupa pakke. Teised jälle viivad asju majja sisse. Maja kõrval seisab hulganisti saane, igaühe ees hobused, kelgukoerad, põhjapõdrad või ponid. Maja taga näeb Sanne kaharate okstega puud, mille tüvi ja raagus oksad on helehallid, peaaegu valged ja natuke hämaras helendavad ning mille okstel ripuvad lumekooriku all särav-oranžid marjakobarad. Majast ning selle ümbrusest kiirgab õrna kuldset kuma.

„Kas me läheme sinna maja juurde? Kui me autoga siia jõudsime, siis emme ja issi ütlesid, et see on Saha kabel.“

„Jah, nii inimesed seda nimetavad. Tegelikult on see minu maja.“

„Sinu? Kuidas see saab sinu maja olla. Me oleme lapsed ja lastel ei ole päris majasid.“

„Ma paistan sulle nagu laps, sest sa oled ise laps. Kui mind vaataks suur inimene, siis ma paistaks talle suur inimene. Kui eakas inimene, paistaksin ka mina vana. Ja see maja on Püha Nikolause kabel.“

„Mida iganes, aga kui me enne tulime, siis siin igatahes ei olnud tulesid ja inimesi.“

„Kui sinu emme-issi või mõni teine suur inimene vaataks, siis ei oleks siin praegu ka tulesid ja inimesi. Aga sa võid pärast oma issi käest küsida, isegi teie tänapäeva teadus juba saab aru, et ühes ja samas kohas võib olla erinevaid asju, olenevalt sellest kes ja mis valgusega vaatab.“

Niko on hoo maha võtnud ja saan peatub madala, pooleldi lumme mattunud kiviaia juures. Kaks poissi ronivad üle kivimüüri ja tulevad neile vastu. Mõlemad on natuke Sannest vanemad, umbes 5.-6. klassi poisid, ta arvab. Niko ütleb, et need on tema head sõbrad Knud ja Sven. Mõlemad tervitavad Sannet sõbralikult. Kui poisid  hobuseid eemale viivad, loeb Sanne kokku, et saani ees oli üheksa hobust.

Ta kalpsab Niko järel kõigepealt kiviaiale ja siis teisele poole lumme. Mööda sisse tallatud rada maja poole minnes ütleb Niko üle õla: „Tead, ma sündisin linnas, mille nimi on Müra.“

„Müra?! Sellist linna pole olemas, sa teed nalja!“

„Enam ei ole, aga siis oli, kui ma sündisin.“

„Mis aastal sa siis sündisid? Ma sündisin 2014.“

„Ma olen sinust natuke vanem, ma sündisin aastal 294. Selle linna nimi on nüüd Demre ja see asub Türgis,“ seletab Niko seisma jäädes ja Sanne poole pöördudes.

„Naljapulk! See ei ole mingi päris aasta,“ naerab Sanne. „Sa sündisid Türgis?“

„Enam-vähem. Siis see ei olnud veel Türgi. Ja siis ma surin ära aastal 324.“

„Sa oled ju elus!“ kortsutab Sanne veidi pahaselt kulmu.

„Oleneb,“ muigab Niko. „Sa oled praegu minu maailmas ja siin ei ole ajal sellist tähendust, nagu sinu tavalises maailmas.“

„Miks ma sind siis näen ja sinuga rääkida saan?“ kõlab Sanne veidi pretensioonikalt.

„Sest täna on 10. detsember. Neli päeva tagasi oli nigulapäev.“

„See on jälle mingi naljajutt. Ma küll ei tea sellist päeva!“

„Ikkagi, 6. detsembril on nigulapäev ja sellel päeval ning mõned päevad pärast seda saab sinu maailmast minu maailma näha, kui selgete silmadega vaadata. Täna ongi tegelikult viimane päev. Tule!“ viipab Niko uuesti maja poole pöördudes.

Kiviaiast majani on lühike maa. Nad keeravad ümber maja nurga ning jõuavad suure, puust ukse juurde. Sannele paistab uks just selline, nagu raamatutes joonistatakse lossidele. Üks ukse pool on lahti. Seest paistab hele valgus ning hulk inimesi laudade ümber sagimas. Osad neist teevad süüa. Teised koostavad pakke. Mitte selliseid pakke, nagu Sanne tavaliselt jõulukuuse all on näinud, värvilise paberi ja särava paelaga. Tavalisi ja lihtsaid, pruunis paberis ja nööriga. Sannele paistab, et inimesed majas on vanaaegselt riides, nagu ta mõnikord vanaema-vanaisaga laatadel või linnuste juures on näinud inimesi riides käimas.

Kolm meest, omavahel nalja visates, tulevad parajasti uksest välja. Lapsi nähes võtavad nad oma kummalised, veidi pannkoogi kujuga mütsid peast ja kummardavad neile, ning keeravad siis ümber nurga saanide suunas, kust Niko ja Sanne tulid.

„Need on Jaagup, Siim ja Ants. Nad on minu kolm suurimat abilist. See puu, mida sa maja taga nägid, on nende hoole all. Kunagi olid nad minu vaenlased.“

„Vaenlased? Miks? Mul küll pole vaenlasi.“

„Niikaua, kuni inimesed on siin maal elanud, palju tuhandeid aastaid, on täpselt selle koha peal siin head tehtud. Kui arheoloogid siin kaevaks, siis mida sügavamale nad jõuaks, seda varasemate aegade inimeste asju nad leiaks. Kui mina olin Müras sinu maailma mõttes ära surnud, siis ma hakkasin otsima omale kohta, kuhu uus kodu teha. See koht siin väga meeldis mulle. Teist sellist kohta, kus nii pikalt on olnud püha hea tegemise koht, maailmast naljalt ei leia. Ehitasin omale siia puu otsa onni ja elasin, tegin inimestele kingitusi. Inimesed nimetasid seda paika hiieks ja siin kasvas alati üks suur pihlakas. Selle otsas mu onn oligi.“

„Mulle meeldib ka onne teha! Mõnikord teen toas tekkidest ja kott-toolidest. Nüüd talvel oleme Magnusega teinud lume sisse. Kuidas sa omale terve maja said?“

„Kas sa tead, kes on Rooma paavst?“

„Issi mulle ja Magnusele, see on mu vend, rääkis küll, aga mul ei jäänud eriti meelde. Kuidagi Jeesuse ja jõuludega seotud.“

„Rooma paavst on kõige suurem juht ristiusu kirikus. Sinu maailmas elades olin ma oma Müra linnas piiskop. Nii et ta oli nagu minu boss. Kui ma siis olin ära surnud ja selle mereäärse koha siin leidnud…“

„Mereäärse? Kus see meri siin on?“ imestab Sanne ringi vaadates. Ümberringi on lumised põllud, puud, mõned ristid lume alt paistmas, kiviaed, eemal Liipa talu ja  parkivad bussid. Sanne muidugi teab, et väga kaugel meri ei ole, sest nad ei sõitnud kodust eriti kaua, aga siia see igatahes ei paista.

„Jah, sel ajal oli oli see koht peaaegu mere kaldal. Meri on Eestimaal pidevalt taganenud ja taganeb ka praegu. Ühel hetkel ma mõtlesin, et aitab onnist küll, võiks siia ikka maja ehitada. Siis ma näitasin ennast paavstile ja ütlesin talle, et siia kohta tuleb maja ehitada. Muide, pärast seda ta hakkaski mind pühaks Nikolauseks nimetama, enne olin lihtsalt Müra piiskop Nikolaus.“

„Sa ütlesid ju, et su nimi on Niko! Valetada ei tohi,“ ütleb Sanne etteheitvalt.

„Ma ei valetanud. Niko on lühend Nikolausest. Tead küll, su vend Magnust kutsutakse koolis Matuks ja tema sõpra Mairoldit Mairiks. Samamoodi Nikolaus on Niko. Mõnikord võetakse aga hoopis mu nime tagumine pool ja Nikolausest saab Klaus.“

„Klaus-Klaus. Mis Klaus? Kas Santa Klaus? Või rännukoer Klaus? Kumb sa siis oled, Niko või Klaus?“

„Mõlemad. Niko. Klaus. Nikolaus. Santa Klaus. Inimesed on mulle aja jooksul palju nimesid välja mõelnud,“ kehitab poiss.

„Kutt, pliiz! Santa Klaus tähendab jõuluvana ja päris jõuluvana on vana, tal on pikk valge habe ja ta elab Põhja-Soomes, Lapimaal. Ja tal on punane mantel, kuigi okei, selle mõtles välja Coca-Cola.“

„Oleneb. Mingis mõttes on iga jõuluvana päris, sest ta kannab endas jõuluhinge. See ka, kellele sa täna tantsisid. Aga ma juba ütlesin, et ma paistan laps ainult sulle. Ma võiks sulle ennast ka vana mehena näidata, kuid siis sa pelgaks mind, ma arvan. Põhja-Soomes elas vanasti hoopis üks üsna kuri jõulusokk, keda on hakatud minuga segamini ajama. Ja siis aetakse mind veel segi Jeesusega, kelle sünnipäeval, mis pole tegelikult ta õige sünnipäev, käivad jõuluvanad kinke jagamas. Mina ise olen Eestis elanud sellest ajast alates, kui ma Müras ära surin ja siit selle koha avastasin. Aga vahet pole, peaasi, et inimesed teistele head teevad ja jõulurõõmu hoiavad, olgu see siis paar nädalat varem või hiljem ja ükskõik mis värvi mantlis.“

„Nii et … Korvatunturis pole sa kunagi elanud?“ uurib Sanne.

„Eip. Seal on küll üks jõuluvana, aga ta on samasugune, nagu siin jõulukülas. Mingis mõttes päris, aga mitte päris päris. Saad aru küll, eks?“

„Vist... Kas sa tulid juba ammu siia elama?“

„Enne, kui Tallinna linn ehitati. Kui ma olin ennast paavstile, Aleksander III oli tema nimi, ilmutanud, siis ta kutsus ühe prantslase, Fulco. Ta oli ka piiskop. Paavst ütles Fulcole, et mine Revalisse ja ehita siia koha peale maja. Kumbki neist, ei paavst ega Fulco, ei osanud aga siinset keelt. Mina oskasin, ma olin siin aastasadu hiies inimesi kuulanud, aga sellest polnud abi. Ma tahtsin sinu maailma maja.“

„Miks? Miks sa maja tahtsid?“

„Kui sinu maailmas on mingi koha peal maja või muu ehitis, siis ei saa inimesed sealt kogu aeg läbi käia või sinna midagi muud ehitada. Eriti, kui see on pühapaik, nagu hiis, kirik või kabel. Siis tulevad inimesed sinna heade mõtetega. Ma tunnen nende mõtteid ja mul on oma maailmas samas kohas hea olla.“

„Aaaaa, oki. Aga mis see hiis on?“

„Hiieks nimetasid vanad eestlased oma püha metsa, kus ka käidi palveid ütlemas ja rahulikke, häid mõtteid mõtlemas. Kuna Aleksander ega Fulco eesti keelt ei osanud, siis nad otsisid üles ainsa eestlase, keda nad teadsid. See vist on üldse esimene eestlane, kes kunagi koolis käis ja ladina keele, lugemise ning kirjutamise selgeks õppis. See kõik juhtus peaaegu tuhat aastat tagasi. Kas sa sellist riiki nagu Norra tead?“

„Pliiiz, ma käin juba 3. klassis,“ teatab Sanne veidi pruntis huultega.

„Norras, mere kaldal on linn nimega Stavanger. Seal oli vanasti augustiinlaste mungaklooster ja sinna sattus Saaremaalt laevaga üks saarlaste vanema Vootele poeg Kulle. Kloostris pandi talle minu järgi nimeks Nicolaus. Paavst oli temast kuulnud ja ütles siis Fulcole, et võta see Nicolaus omale abiliseks. Nii läkski ja aastal 1169 tulid nad Revalisse.“

„Kuhu?“ ei saanud Sanne aru.

„Revalisse. Eestit ei olnud siis, aga seda kanti siin nimetati Revaliks. Tegelikult polnud ka eesti keelt, aga ma sinu jaoks nimetan seda nii. Igatahes, piiskop Fulco ja munk Nicolaus tulid siia ja kui nad siin ringi sõitsid, siis ma unenäos näitasin ennast Nicolausele ja ütlesin, kuhu tuleks maja ehitada. Tema siis omakorda ütles Fulcole, aga siinsed elanikud polnud nõus maad müüma. Ma olin ju siin nende hiies juba elanud kauem kui keegi mäletas ja soove täitnud ning kinke teinud. Inimesed polnud nõus, et hiie asemele maja tehakse. Fulco läks selle peale minema, aga Nicolaus jäi siia ja hakkas kohalikele inimestele jumala ja Jeesuse kohta õpetama. Ta oli hea mees, aga ega tal ei olnud erilist edu, sest kohalikud ei viitsinud teda kuulata. Minu maja ehitamisega ei saanud niisiis alustada. Natuke aega hiljem juhtus, et kaks rikast Taani kaupmeest olid siiapoole teel. Taanit sa tead ka, eksole? Nad tahtsid siin loomanahkade ja muu kalli kraamiga kaubelda. Merel jäid nad aga suure tormi kätte. Ma nägin seda eemalt ja läksin laevale. See juhtus ka täpselt nigulapäeval ja sellepärast nägid nad mind. Ma ütlesin neile, et päästan nad tormi käest ära, kui nad selle koha peale maja ehitavad, kus merelt vaadates künka otsas suur pihlakas paistis. Mehed kohe lubasid ehitada. Kuna olin pikalt-pikalt siin elanud, siis olid karid ja kallas mulle hästi tuttavad. Juhtisin nende laeva turvaliselt Maardu juures randa. Mehed, needsamad Knud ja Sven, keda sa enne nägid saani juures, olid väga tänulikud ja pidasid oma sõna. Nad pakkusid kohalikele nii palju raha, et need olid nõus maad müüma ja nii sai lõpuks ehitus alata.“

„Mehed? Need oli ju ka poisid. Ah jaa, õige, õige, ma tean. Minu silmale paistavad poisid. Kuidas ma sinu silmale paistan? Kas ka vanana?“

„Ei, sa oled väike tüdruk oma maailmas ja minu maailmas. See on keeruline. Ma parem räägin sulle lugu edasi, sest see on lahe lugu. Aga lähme samal ajal vaatame sisse ka!“

„Okei.“

Kümmekond sammu hiljem astusid nad majja, kus oli soe ja valge ja käis vilgas tegevus. Ruum ei olnud väga suur ja oli üleni kivist. Seinad olid kivist. Põrand oli kiviplaatidest. Isegi lagi oli kivist. Põrandal oli hunnikute viisi erinevaid pakke ja pakikesi. Laudadel seisis hunnikute ja virnadena asju, milles Sanne tundis ära toitu, ravimeid, raamatuid, riideid, kuid ka palju sellist, millest tal aimugi polnud. Kõik kirjad pakkidel olid keeltes, mida Sanne ei osanud. Õhus hõljus erinevaid magusaid ja mõrkjaid lõhnasid. Ta liikus Niko järel ühe seina suunas, et askeldavatele meestele ja naistele mitte ette jääda.

„Sven ja Knud palkasid kohalikke abilisi ja hakkasid ehitama,“ jätkas Niko oma lugu. „Igal öösel tulid aga teised kohalikud mehed ja lammutasid päeval tehtud töö maha.“

„Miks?“

„Neile ei meeldinud, et nende püha hiie sisse maja ehitatakse. Nad kartsid, et hiiepuud võetakse maha ja nende pühapaik kaob ära. Mina nägin, et lammutajad on teised kohalikud mehed, aga Sven ja Knud ei näinud. Nad öösel magasid ja siis hommikul avastasid, et kõik päeval ehitatu on öösel jälle ära lammutatud. Lõpuks nad panid öövahid välja ja siis jäid kohalikud lammutajaid muidugi vahele. Sa nägid neid lammutajaid ka enne, kui nad uksest välja tulid. Needsamad Siim, Ants ja Jaagup.“

„Sa ütlesid, et nad olid su vaenlased ja siis said abilisteks.“

„Jap. Sven ja Knud tahtsid neil pead maha võtta lammutamise eest, aga ma natuke sättisin asju nii, et nad jälle öösel õiget und nägid. Pärastpoole olid taanlased ettevaatlikud ja ei puutunud püha pihlakat ega teisi hiiepuid, vaid ehitasid maja nende kõrvale ja tõid vajaliku puidumaterjali kaugemalt metsast. Nagu sa ise nägid, hiiepihlakas kasvab tänaseni kabeliaias. Kõik ümbruskonna linnud saavad käia söömas ja pihlakad ei lõpe okstelt kunagi. Revali mehed olid siis rõõmsad, et püha pihlakas puutumata jääb ja rohkem maja ei lammutanud. Nii ma omale maja saingi. Enne polnud siin ühtegi ristiusu maja, see oli kõige esimene kogu Revalis ja hilisemas Eestis. Aasta oli siis 1198. Muide, kuna ma olin Sveni ja Knudi merelt ära päästnud, siis nad tegid maja ette, ukse kõrvale, koha kolmele küünlale, et merelt tulevatele laevadele alati valgustuluke künka otsast paistaks.

Kui Taani kuningas veidi hiljem siinse ala ära vallutas, siis lasi ta kõik maad ja majad kirja panna. Taani hindamisraamatuks nimetatakse seda. Sa kunagi ajaloos õpid. 1241. aastal panid nad siis kirja selle maja ka kohalike inimeste jutu järgi. Kohalikud nimetasid mind õige nimega, Nicolaus, aga kirjapanija ei saanud eriti aru ja kirjutas selle asemel Nicol Tuwe.“

„Naljakas,“ itsitab Sanne.

„Naljakas jah, aga nii nende nimedega on. Üks ütleb ühte moodi, teine kuuleb teistmoodi ja ajaloos on pärast kõik segi nagu pudru ja kapsad. Kakaod tahad?“ pakub Niko Sannele kruusitäit auravat pruuni jooki, mille ta on lähedalasuvalt laualt võtnud. Sanne ei ole eriti tihti kakaod joonud, aga mõned korrad ikka on ja see on küll kõige parem kakao neist kõigist. Peaaegu nagu soe, voolav shokolaad.

„Munk Nicolaust mäletad, eks?“ räägib Niko edasi. „Tema õpetas inimestele rahulikult ristiusku, aga pärast teda tulid siia rüütlid ja hakkasid kohalikele inimestele Jumala ja Jeesuse usku jõuga peale sundima. Kellele see kunagi meeldinud on! Sõda käis sõja otsa. Minu puust maja põletati ka maha ühe sellise käigus. Kakssada aastat läks teie maailmas mööda enne, kui see praegune kivist maja siiasamale kohale tehti ja selleks ma pidin ka kõvasti asju korraldama. Siis ma otsustasin, et rohkem ma ei lase kellelgi seda põletada või lammutada ja olen sellest ajast peale hoolikalt jälginud, et kohe, kui kellelgi mõni kuri kavatsus tekib, lähen ma tema unenägudesse ja suunan ta mõtted ringi. Kuussada aastat sinu maailma kalendri järgi on see mul päris hästi välja tulnud. Ilus, eks?“ joonistab Niko kätega enda ümber õhku ringi.

„Megailus. Aga mida te siin teete? Mis koht see on?“

„Ma ütlesin. Minu maja. Natuke töökoda ka. Teeme ikka sedasama, mida ma alati olen teinud. Teeme kinke. Täidame soove. Teeme head.“

„Aga need pole ju jõulupakid,“ osutab Sanne pakikuhjale, mida üks mees parajasti laualt teisele sülle ladumas on.

„On ikka, lihtsalt need ei lähe sinu kuuse alla. Sinu jõuluvanad ja päkapikud saavad sinu ja Magnuse ja teie sõprade pakkidega ise hakkama ja meie abi ei vaja. Me teeme kinke nendele inimestele, kellel muid päkapikke ja jõuluvanasid ei ole, kellel elu on raske, süüa vähe, riigis sõda või loodusõnnetus. Toome nende ellu rõõmu ja lootust.“

Sanne mõtleb veidi. „Kas … ma võin ka aidata?“

„Muidugi! Näed, siinsamas saad olla abiks söögipakkide koostamisel,“ juhatab Niko ta lähima laua juurde, kus askeldavad mees ja naine, kes hakkavad kohe Sannet juhendama, mismoodi ja millest pakke kokku panna.

Aeg Niko töökojas lendab. Või seisab. Sanne ei saa päriselt aru. Ta vahepeal võtab taskust telefoni ja vaatab, ega emme-issi pole helistanud ja talle tundub, justkui näitaks kell ekraanil iga kord sama aega. Kuid ta ei keskendu sellele, sest nii tore on olla abiks pakkide tegemisel. Iga kord, kui pakk saab valmis ja paberi ümber, joonistab Sanne paberile kas südame, lille või naerunäo, et paki saajal läheks tuju rõõmsamaks. Niko on veidi aega temaga sama laua juures, kuid liigub siis ka teiste tööde juurde appi, annab inimestele nõu, suunab ja juhendab. Sannel on imelik vaadata, et väike laps juhendab suuri inimesi, aga ta tuletab endale meelde, et suurte inimeste jaoks paistab Niko nendesarnane, täiskasvanu.

„Hei, sa peaksid nüüd tagasi minema. Su pere otsib sind,“ ütleb Niko järsku Sanne selja taga.

„Kas ma natukenegi ei või veel olla,“ teeb Sanne lunivat häält, aga saab ise ka aru, et kui emme-issi otsivad, siis peaks tegelikult tagasi minema. Niko ei vasta midagi, vaatab talle niisama rõõmsalt otsa.

„No hea küll, siis! Aga kuidas ma tagasi saan?“

„Ma viin. Lähme!“

Uksest väljudes on õues endiselt hämar. Imelik, mõtleb Sanne. Ta oleks arvanud, et väljas on ammu pimedaks läinud. Ringi vaadates märkab ta korraga ukse kõrval seina sees kolme auku ja seal sees küünlaid põlemas.

„Kas need on … needsamad kolm küünalt sinu loost?“ küsib ta kulme kergitades.

„Mingis mõttes, jah,“ vastab Niko. „Sven ja Knud olid sinu maailmas ammu surnud selle aja peale, kui kivist maja siia ehitati. Aga jutud ja lood elavad väga palju kauem kui inimesed. Merelt pääsemise ja kolme küünla lugu oli inimestel meeles ja seepärast tahtsid ka kivimaja ehitajad teha tuule eest varjatud koha kolmele küünlale. Siia pühasse paika on alati inimesi maetud ja nii oli maja ehitamise käigus siit ka hulk inimeste luid maa seest välja tulnud. Praegusel ajal sinu maailmas oleks see hull lugu, aga vanasti oli see tavaline. Ehitusmeister, vembumees, võttis maast kolm pealuud ja ladus müüri sisse. Hiljem, kui segu oli ära kuivanud, võttis ta pealuud jälle välja tagasi, alles jäi kolm auku. Nii oligi kõige lihtsam teha auke müüri sisse, aga inimesed hakkasid natuke pelgama seda kolme pealuu lugu. Tegelikult oli see, jah, nendesamade kolme küünla jaoks, mis alati merelt tulijatele valgust näitavad nii nagu praegu. Lähme!“

Tagasi üle kiviaia. Tagasi üle lumise karjamaa. Tagasi Liipa talu aia taha.

Sanne on teel vaikne ja mõtlik.

„Nii et sina oledki siis päriselt, päris jõuluvana. Siin? Keset Eesti põldusid?“ küsib ta saanist välja astudes.

Niko ei vasta. Kui Sanne pöördub tema poole vaatama, hakkab saan juba liikuma. Korraks tundub talle, et saanil istub pika habemega vana mees, aga silmi pilgutades on seal jälle Niko. Poiss lehvitab ja hüüab: „Tsau! Häid jõule!“

„Häid jõule sulle ka!“ hüüab Sanne vastu. Ta seisab natuke aega ja vaatab, kuidas hobused ja saan tuiskava lume saatel eemalduvad. Korraga hakkab tal telefon taskus helisema.

„Sanne, kus sa oled? Ma olen jõulutelgi juures. Stefani kontsert algab kohe,“ kostab issi hääl.

„Kohe tulen!“ hüüab Sanne. Ta tõstab pilgu telefonilt. Saani ei paista enam. Eemal, teisel pool lumist karjamaad, seisab õhtuhämaruses vaikne ja pime Saha kabel.

Ta lippab tagasi, Liipa talu väravast sisse. Päkapikutüdrukud on autosse sooja läinud ja ei märkagi teda. Issi ootab jõulutelgi ukse juures.

„Kust sa tuled nii suure jooksuga? Kuidas jõuluvana juures oli?“

„Täielik võlumaailm. Sa ei usuks kunagi. Issi, tead, ma sain jõuluvanale abiks olla hädas lastele pakkide tegemisel. Ja ta elab tegelikult Eestis, mitte Soomes. Ja ta pole üldsegi nii vana!“

„Mul on hea meel,“ naeratab issi. „Lähme nüüd, kontsert algab kohe! Emme ja Magnus on juba sees.“