Bikes, books and time crystals, with a twist of debate and a sprinkling of tech.

Keelatud raamatud

#ühiskond

Hoiatus! Allolevas tekstis on erinevat tüüpi tundlikku materjali. Nõrgemanärvilistel soovitan loo lugemata jätta.

Mulle meeldib lugeda. Kõike. Luulet. Ilukirjandust. Populaarteadust. Teadusartikleid. Ajakirjanduslikke tekste. Esseistikat, novelle ja romaane. Üks mu soovunelmatest oli kunagi raamatupoodi ööseks luku taha jääda nii, et mul oleks sees 30 aastat aega samas, kui väljas möödub üks öö. Teine oli, et ma saan minna ajas tagasi Aleksandria suurde raamatukokku ja oskan kõiki seal kirjutatud keeli lugeda. Mulle meeldib lugeda. Ühtlasi huvitab mind ka mündi vastaskülg – kui millegi lugemist takistatakse. 

Mõtisklesin mõned päevad tagasi, milliseid raamatuid oma uue aasta lugemislauale valida ja kas võiks võtta ka mõne katusteema. Eelmisel aastal, näiteks, oli mul abiks kunagi Kiira kingitud raamat “501 Must-Read Books”. Muude lugemiste kõrvale võtsin siis sealt seni veel lugemata teoseid ette. Seekord läks mõte keelatud raamatute teemale.

Mis on “keelatud raamatud”? Lääne liberaalsete demokraatiate mõttes on suuresti tegemist ajaloolise nähtusega, sest 21. sajandil on avatud ühiskondades reaalselt keelatud väga vähe kirjandust. Muidugi, ka tänastes ühiskondades on suur hulk kirja pandud materjali, mis on mõeldud ametkondlikuks kasutamiseks või on strateegilis-militaarsetel, ärilistel või isikliku privaatsuse  põhjustel salastatud. Kui “raamatu” kategooriat seega kõvasti venitada, siis mahuvad sinna nii Wikileaks, Panama paberid, kinnised sotsiaalmeedia seinad ja blogid kui ka tumeveebis levivad isikuandmete kogumid. Minu uue aasta lugemishuvi mõttes ei pidanud ma aga mitte seda silmas.

Verega kirjutatud ja inimnahka köidetud raamatud

Kitsamalt “raamatu” mõiste juurde tagasi tulles võiks siis alustada kõige selgemal põhjusel keelatud raamatutest. Need on raamatud, mis on kirjutatud inimverega või köidetud inimnahka, näiteks A. Houssaye Des destinées de l'ame. Viimaseid on maailmas piisavalt, et nende kohta on isegi kategoorianimetus tekkinud – antropodermilised raamatud. Tänapäevane tehnoloogia võimaldab faktiliselt kindlaks teha raamatu kaanematerjali päritolu ning hetkeseisuga on maailmas teada ca 20 antropodermilist raamatut. Vastupidiselt filmides näidatule ja linnalegendides räägitule ei ole nendeks raamatuteks siiski mitte natsiideoloogilised teosed ega Necronomicon. Enamasti on tegemist anatoomilise sisuga raamatutega, mille autoritel on olnud legaalne juurdepääs surnukehadele. Ühtlasi ei ole antropodermilised raamatud pärit keskaja õõvastavast pimedusest, vaid enamik on kirjutatud ja köidetud 19. sajandil. Kuivõrd ainult ühel juhul on teada, et naha “omanik” on enne oma surma ise palunud oma nahka kasutada raamatu kaanematerjalina, on antropodermilised raamatud eetilises hallis alas ning ühegi raamatukogu avariiulilt neid ei leia. Kuigi otseselt pole tegemist keelatud raamatutega, on ligipääs neile siiski piiratud, kuid seda just andmekandja, mitte sisulise sõnumi tõttu. Kellel põhjalikum huvi tekkis, saab väga hea ülevaate M. Rosenbloomi raamatust Dark Archives.

Verega “allkirja” andmine (eriti kuradile) on müütidest ja muistenditest tuttav ning ka verega kirjutatud raamatutest on liikvel jutte, aga kontrollimisel osutub kirjutusmaterjal alati punaseks tindiks. Üks huvitav erand on siiski enam-vähem kindlalt teada ning selleks on Saddam Husseini verega kirjutatud koraan. Tõele au andes, 650 koraani lehekülge on Bagdadi mošee keldris, klaaskastides ja luku taga, nii et testida ei ole seda olnud võimalik. Kuid diktaatori valitsemisajal raamatu kirjutanud kalligraaf on teada ja elus, samuti teised projektis osalenud inimesed ning nad kõik kinnitavad, et Saddam ise oli nii raamatu “tellija” kui ka veredoonor (paljude aastate jooksul). Luku taga ei hoita teost aga mitte ainult seetõttu, et see on inimverega kirjutatud. Asi on ka kahvlis, millesse see teos valdavalt islamiusulise riigi on asetanud. Ühelt poolt on inimverega kirjutamine islami usus keelatud ning seega tuleks teos hävitada. Teisalt on keelatud ka pühakirja hävitamine. Seetõttu hoitaksegi raamatut hetkel museaalina alles ning ligipääs sellele on väga piiratud.

Ma arvan, et on mõistlik kõnealustele teostele ligipääsu piirata, sest enamiku puhul ei ole võimalik kindlaks teha, kas bioloogilise materjali “omanik” oli nõus selle kasutamisega raamatus. Nende kahe erandi puhul, kus see nõusolek on teada, võiks minu poolest lubada vaba ligipääsu, aga reaalselt otsustavad selle üle muidugi raamatute praegused omanikud. Üldise printsiibina ma arvan, et ei ole väga palju vahet lehmanahal ja inimnahal või kui on, siis inimnaha kasuks, sest inimene saab enne surma anda teadliku nõusoleku oma naha kasutamiseks, lehm aga mitte. Seega, kui korraga peaks oma verega kirjutamine või oma nahka köitmine suureks trendiks muutuma, siis mind jätaks see ükskõikseks. Ma toetan kehalise enesemääramise õigust, seda ka postuumselt. Iga lugeja saab lõpuks ise otsustada oma tunnetuse kohaselt, millist andmekandjat ta on valmis ostma või kasutama. Ma oma lugemislauale valin teoseid ikka sisu, mitte kurioossete andmekandjate alusel, seega antropodermilisi teoseid mu 2024. aasta lugemisvarast ei leia.

Sotsiaalsed, poliitilised ja religioossed tabuteemad

Ajalooliselt on see kõige mahukam osa “keelatud raamatutest” ning minu jaoks ka kõige huvitavam, sest siia kuuluvad just need teosed, mille sisu, sõnu ja mõtet, on peetud nii ohtlikuks, et nende avaldamist, omamist, levitamist ja lugemist on keelatud ja selle eest karistatud. Harvad pole juhtumid, kui karistuseks on olnud surm.

Tänases Eestis saab mõne hiireklikiga osta Anton LaVey “Satanistliku piibli”, kuid see on pigem lääne liberaalse demokraatia kurioosum 21. sajandil ühes maailma kõige vähem religioosses ühiskonnas. Ajalooliselt on katoliku kirik väga kiivalt piiranud raamatu- ja trükiruumi ning suur hulk gnostilisi ja filosoofilisi tekste on olnud keelatud. Index Librorum Prohibitorum, mis keelatud tekstide loetelu sisaldas, ilmus viimast korda 1948. aastal ning selle kasutamisest loobus kirik alles 1966. aastal. 

Samal ajal on teistes religioossetes ruumides olnud keelu all piibel ise ja on tänaseni. Kui oleks võimalik kõiki keelde kokku lugeda, saaks ilmselt piibel läbi ajaloo esikoha. Islamimaailm on erinevate tekstide keelamise järgimises palju rangem. Riyadhi tänavakohvikus mina “Saatanlikke värsse” lauale lahti lüüa ei julgeks. Mõistagi ei tegele usulistel kaalutlustel piiramisega ainult islamimaailm. Näiteks Põhja-Koreas saab ka tänapäeval väidetavalt piibli omamise eest surmanuhtluse. USAs, Utah osariigi koolisüsteemis korjati mõned aastad tagasi samuti kõik piiblid kokku ning piiblilugude õpetamine keelati ära. Veel humoorikamana keelati Austraalia ühe usulise kogukonna koolides aga Harry Potteri raamatud, sest need utsitavat lapsi nõiduma. 

Sotsiaalsetest tabudest rääkides panevad omal ajal keelatud teosed täna pigem muigama, sest keelamisest on tihti mitusada aastat möödunud ja ühiskonna valulävi on liikunud väga kaugele raamatute sisust. “Brave New World” ja “Lady Chatterley's Lover” on kaasaegse pilguga lugedes leebekesed ning “Kärbeste jumal” oli juba minu kooliajal kohustuslikus kirjanduses. Ükski neist pole ammu enam mõistagi keelatud, nad tulevad välja esimese otsinguga Amazonist, Kindlest või Audiblest ning pigem võib öelda, et “keelatus” on müügiargument. Rahva Raamatulgi on oma müüginimekiri “Keelatud raamatud”.

Ma ei ole üritanud saada ja lugeda kõikide maailma riikide kõiki keelatud raamatuid, sest see ei tundu väärtuslik ajakasutus. On täiesti võimalik, et mõnda vähemtuntud, omal ajal keelatud teost ei õnnestu enam kätte saada ei tava- ega tumeveebist. Ma ei ole sellise peale ise sattunud, aga ma kindlasti ei välista seda võimalust. Pigem on sel puhul siiski tegemist avalikkuse leige huviga teose vastu, kui sellega, et sisu oleks tõeliselt ohtlik.

Ideoloogiliselt ohtlikke teoseid leidub siiski ka käesoleval sajandil ning suuresti samadel põhjustel – liiga vabameelne seksuaalsuse, vägivalla või meelemürkide kirjeldamine. Ilukirjandusliku vägivallaga kunstilistel eesmärkidel oleme läänes ära harjunud, kuid kui piir kirjanduse ja tegeliku maailma vahel hägustub, näiteks käsiraamatute näol, siis leiame ka viimase kolme aastakümne jooksul lääneriikides liiga täpsete vägivallavahendi käsitsemise õpetuste eest keelatud teoseid, olgu nendeks siis D. Pentecosti “Put 'Em Down. Take 'Em Out.” noavõitluse õpetus või mõni pommimeisterdamise manuaal.

Mõned aastad tagasi vaatasime Arvamusfestivalil kirjastaja Tiina Kaalepiga Eestis taasiseseisvuse ajal keelatud raamatute nimekirja läbi, aga ei leidnud ühtegi, mis oleks keelatud sisuliste tabude põhjustel. Kõige lähemale on kaasaegne Eesti ühiskond ilmselt kirjandusteose sisulisele keelamisele jõudnud Kaur Kenderi novelliga “Untitled 12”, milles kirjanik tabas korraga nii vägivalla kui seksuaalsuse tabu. Siiski, Kender jäi õnneks kohtus õigeks ja teos on antikvariaadist vabalt ostetav. Arvestades, et see ilmus algselt nihilisti blogis, mille seadmed ei asunud Eestis, oleks keelamine isegi sellekohase kohtu otsuse korral tehniliselt olnud võimatu. Võibolla siin peitub ka üks põhjus, miks lääneriigid teoseid keelama ei kipu. Infosajandil ei ole keeld nagunii lõpuni jõustatav.

Siiski, siiski – mitte kõikide raamatute osas pole ühiskonna tundlikkus jõudnud ära lahustuda. Hitleri “Mein Kampfi” temaatika on jätkuvalt probleemne, seetõttu raamatu kommentaarideta tõlke leidmiseks pidin tegema ühe otsingu asemel kolm ja vaatama 4-5 eri versiooni enne, kui sain selle, mida otsisin. See kõik võttis vaid paar minutit, nii et keelatuks ei saa teost kindlasti pidada, aga ma julgen kasutada sõna “tundlik”. Samale tundlikkusele, aga ilmselt veelgi valusamalt, vajutab “Siioni tarkade protokollid”, mida võiks pidada Eestis poolkeelatuks, kuivõrd omal ajal müümata eksemplarid kohtuotsuse järgselt hävitati. Samas saab raamatut raamatukogust laenutada, aeg-ajalt antikvariaadist osta ja inglisekeelse teksti leiab internetist hõlpsalt. Olenevalt riigist ja ühiskonnast võib jätkuvalt tundlik olla ka näiteks kväärsuhete teema. New Yorgi loomaaia geipingviinide (kellest vähemalt üks hiljem pigem biseksuaalseks osutus) alusel kirjutatud lasteraamatu “And Tango Makes Three” ümber maailmas ülesköetud poleemika oli kohati üks-silm-nutab-teine-naerab-absurdne.

Kes okupatsiooniaega mäletavad, neid ei pane poliitiline tsensuur muidugi kulmugi kergitama, kuid kahjuks pole see sugugi ajalukku jäänud nähtus ega ka Nõukogude Liidu spetsiifiline. Mida absoluutsem on türannia, seda suuremad on piirangud valitseva ideoloogiaga vastuollu mineva kirjanduse suhtes. Tänapäeva Venemaal ei ole mõeldav kirjastada objektiivselt analüütilist raamatut Ukraina sõjast täpselt samamoodi, nagu Nõukogude Liidus ei olnud mõeldav kirjastada Gulagi arhipelaagi. Muide, aktuaalsete sündmuste valguses ma väga soovitan Solženitseni teost (uuesti) lugeda. Venemaa pole muidugi siinkohal kahjuks unikaalne – Hiina, Põhja-Korea, Vietnam, Laos jmt keelavad samuti raamatuid poliitilistel põhjustel. “Diamonds, Dispossession and Democracy in Botswana” autor, Botswana ülikooli professor Kenneth Good saadeti riigist välja valitseva režiimi kritiseerimise eest. 

Kas kõigi nende keelatud teoste hulgas on ka midagi sellist, mida tänase Eesti avatud ühiskond endiselt sisuliselt ohtlikuks peaks? Pigem mitte ja see on maailm, kus mulle meeldib elada. Kindlasti on teoseid, mida kirjastused avaldada ei võta, aga mitte ideede tsensuurist tulenevalt (kuigi mõne sellise teose autorile võib nii tunduda), vaid sellepärast, et raamatule poleks ostjaid või käsikiri on lihtsalt halvasti kirjutatud. Õnneks saab aga e-raamatut igaüks täiesti ise, väga väikeste kuludega kirjastada ja levitada. Olen korra seda proovinud ühe lasteraamatuga, sest  nii oli kõige lihtsam ja kiirem, ja midagi ülemäära keerulist protsessis polnud.  Mulle meeldib elada riigis, kus minu, mu laste, mu kaaskodanike eest ei tehta otsuseid ära, vaid jäetakse kõik ideed lauale, et nendest avatult rääkida, nende nõrkustele või läbimõtlematusele osutada, olgu selleks siis uhhuu-kirjandus või aktsepteerimatus mõne ühiskonna grupi suhtes. Ma tahan elada mõtte- ja sõnavabas Eestis.

Panen postituse lõppu ka väikese valiku erinevatel aegadel eri paigus tabuteemade tõttu keelatud raamatutest. Paljud on juba loetud, kuid näiteks Alex Gino “George / Melissa” on Kindles praegu ootamas.

Õigustehnilised piirangud

Kaasajal kuulub enim teoseid just siia, juriidiliste probleemide tõttu keelatud raamatute hulka, kuid minu jaoks on need ühtlasi kõige vähem huvitavad. Eesti kõige hiljutisem näide on samuti sellest kategooriast. Brigitte Susanne Hundi “Ärahellitatud printsess” ilmumine keelati ära, kuna mõne raamatus oleva foto avaldamiseks puudusid autoriõigused. Hiljem, kui probleemsed leheküljed olid raamatust välja rebitud, tuli raamat müügile ja ka väljarebitud lehed (kust küll probleemsed fotod on ära jäetud) on internetist kenasti loetavad. 

Taasiseseisvumisest alates on selliseid juhtumeid olnud mõniteist, seejuures pole alati olnud aluseks mitte autoriõigus, vaid mõnel juhul ka inimese au riivamine, tema kohta valeandmete levitamine või eraelu kohta andmete avaldamise nõusoleku puudumine. Nii proovis Kelly Sildaru takistada K. Muuli raamatu “Imelaps. Kelly Sildaru lugu” ilmumist, kuid antud juhul ei võtnud kohus hagi menetlusse. Mõnikord piiratakse raamatu juba trükitud tiraaži levitamist ajutise tõkendiga, kuid pärast osapoolte vahel kokkuleppele jõudmist, teose mingil kujul muutmist või kohtuotsust tuleb tiraaž siiski müüki.  Kuigi tehniliselt, ja mõnikord ka sisuliselt, nagu näiteks raamatu “Surnuist tõusnud mehed” puhul, on siin tegemist raamatute ärakeelamisega, siis sellest veel ei piisa, et mul tekiks huvi neid raamatuid lugeda ja siit kategooriast ma lugemislauale midagi ei võta.

Keelatud raamatute muuseum

Keelatud raamatud ei ole muidugi ainult minu jaoks oluline teema. Sõna- ja mõttevabadust armastavaid inimesi on õnneks palju ning raamatute keelamisele tähelepanu juhtimine pole niisiis haruldane. Näiteks on igal aastall kas septembri viimane või oktoobri esimene nädal Banned Books Week, mille raames juhitakse tähelepanu lugemisvabaduse piiramisele maailma eri pooltel.

2022. aasta novembris avatišotlase Joseph Dunnigani eestvedamisel maailma esimene keelatud raamatute muuseum Banned Books Museum. Muuseum ei keskendu ainult keelatud kirjandusele, vaid vaatleb valdkonda laiemalt. Juhtmõtteks on neil: “The Banned Books Museum collects and exhibits banned, burned, and censored books from around the world.” Muuseumi asukoht? Eesti, Tallinn, Munga 2. Ma soovitan neid just seetõttu, et nad ei ole anglo-ameerika ega ka laiemalt läänemaailma kesksed, vaid vaatavad raamatute keelamist üsna globaalse pilguga.

Allpool on siis varem lubatud nimekiri “keelatud raamatutest”. Kas ma selle tulemusena leidsin midagi väga piirekompavat oma lugemislauale? Lugemislauale raamatuid leidsin, aga midagi minu jaoks piiriületavat …. tegelikult mitte. Ja nii ongi hea, raamatuid ega neis sisalduvaid ideid ei peaks keelama. Nendest tuleks rääkida, nende üle väidelda, vajadusel ka kohtus, aga mitte neid keelata. Head uut lugemisaastat!

Elders of Zion Protocols
Mein Kampf
Saatanlikud värsid
Brave New World
The Anarchist Cookbook
Tropic of Cancer
American Psycho
Nineteen Minutes
Crank
Ulysses
1984
Decameron
The Cover-up General
Inferno
Fanny Hill
Surnuist tõusnud mehed
Candide
All American Boys
Melissa (George)
The Absolutely True Diary of a Part-Time Indian
Elmer Gantry
Alice imedemaal
Naked Lunch
The Satanic Bible
Book of Enoch
451 Fahrenheit
Speak
Lolita
I Know Why The Caged Bird Sings
Justine
The Bluest Eye
Catcher in the Rye