Lepime kokku, et me ei lepi kokku
Rootsis, Gotlandi saarel on pea nelikümmend aastat toimunud ühiskondliku arutelu festival Almedalsveckan. Üks hea sõber, kes seal käis, ütles, et tal tuli vaimustusest kananahk ihule, kui ta nägi väga erinevate ühiskondlike vaadetega inimesi omavahel rahulikult ja põhjendatult mitte nõustumas, seejuures siiralt naeratades ja aeg-ajalt südamlikku nalja visates.
Mul endal hakkasid vaimustusjudinad jooksma, kui vaatasin viimati USA presidendivalimiste teledebatti. Loomulikult oli seal demagoogiat, publikuga manipuleerimist ja showmehelikkust, see käib ameerika tipp-poliitika juurde. Kuid kui küsimus nõudis sisulist argumenteerimist, tulid lauale loogilised seisukohad koos kvaliteetse tõestusmaterjaliga. Sama juhtub Briti parlamendis: saadikud kisavad küll ja vehivad kätega, aga seisukohad, mida seejuures esitatakse, on valdavalt väga hästi argumenteeritud.
Paneme nüüd mõttes siia kõrvale ühe ETV valimisstuudio debati või postimees.ee väitluse. Kohati võib ka seal leida kvaliteetseid argumente, aga üldine arvamuskultuur Eestis toetub selgelt pigem kinnitamisele ja isikute või isikute gruppide pihta suunatud ärapanemisele. Andsin paar aastat tagasi kõne- ja väitlusõpetuse tunnis õpilastele ülesandeks vaadata valimisstuudio salvestust ja kirjutada sealt välja argumente, mida nad kuulevad. “Õpetaja, kas see on halb, kui ma kuulsin ainult kahte argumenti?” küsis üks noormees minult pärast video läbivaatamist.
Kakskümmend viis aastat tagasi lõppes Eestis ühe tõe aeg ära. Viiskümmend aastat oldi elatud ühiskonnas, kus tõel ja valel olid hästi selged, kontrastsed piirid ja siis väga järsku muutus keskkond demokraatlikuks, mis oma olemuselt ei sisalda ühte selgepiirilist tõde. Tekkis ühiskond, kus arutlemine ja väitlemine peaks olema väga teretulnud. Samas tõusid ühiskondlikele positsioonidele inimesed, kes polnud ei oma haridusteel ega ametialaselt kunagi õppinud argumentatsiooni ja väitlust ega polnud seda ka kogenud.
See, et toimuvad mitme parteiga parlamendivalimised, ei tee ühtki ühiskonda päriselt demokraatlikuks. Näiteid selliste riikide kohta ei pea kaugelt otsima. Vaja on tugevat sisemist demokraatiat. Inimese mõttemaailma-sisest arusaamist, et me elame paljude erinevate tõdede maailmas ja nende vahel toimub arutelu. Demokraatia toimib korralikult ainult siis, kui see arutelu on argumenteeritud.
Kas mul on õigus, kui ma näiteks arvan, et Eestis peaks sisse viima astmelise tulumaksu? Või on sul õigus, kui sa arvad, et seda kindlasti ei tohiks teha? Vastus mõlemale küsimusele on jaatav – meil on mõlemal korraga õigus. Parim, mis me saame teha, on leppida kokku, et me ei lepi kokku. Seejuures peab meil mõlemal olema õigus oma seisukohta nii hästi argumenteerida, kui me suudame, minemata seejuures isiklikuks, ründavaks, solvavaks. Ühiskonnal peab olema tugevust ja rahulikku meelt, et kuulata ära nii kommunisti kui rahvusekstremisti argumendid ilma, et kedagi hakataks sildistama lolliks, kesikuks või sallimatuks.
Täna algab Paides Eesti esimene Arvamusfestival. Kõigile avatud ja tasuta vabaõhuüritus, kus saab küll kuulda muusikat, teatrit ja luulet, ent kus põhiaja võtab argumenteeritud arvamusvahetus. Kui festivali korraldama asusime, oli üks põhihirmusid just see, kas Eesti on valmis rahulikult ja sisukalt arutlema ühiskondlikel teemadel, nagu tehakse seda Rootsis, USAs või Inglismaal. Ühelt poolt tundus, et paljuski on riigi ja erakondade tüür jätkuvalt nende käes, kes oma mõttemaailma kujundavad aastad veetsid ühe tõe ühiskonnas ja kes nüüd üritavad võimalikult paljusid inimesi pöörata oma usku. Oma ühte ja õigesse maailmavaatesse. Ja vastanduvad hambad ristis neile, kes maailma läbi sama prisma ei vaata.
Teisalt nägime ka märke, et ühiskondlik diskussioon on vaikselt aga kindlalt siiski sisukamaks muutunud. Väidete ja kinnituste kõrvale on tekkinud argumendid – struktureeritud, loogiliselt korrektsed ja tõestatud seisukohad. Seda viimast, nimelt seisukohtade tõestamist, on muidugi katastroofiliselt vähe võrreldes vanade demokraatlike ühiskondadega, aga olukord siiski paraneb. Ja ehk annab ka festival siin oma väikese panuse, kuna üks festivali hea tava reeglitest ütleb selge sõnaga, et kui midagi väidad, pead ka tõestama. Sest just läbi tõestuste, loogiliste selgituste ja näidete saan ma sinust paremini aru. Isegi kui ma mitte kunagi sinuga ei nõustu. Ei peagi nõustuma, aga juba arusaamine võimaldab meil rahulikult omavahel mõistlikke lahendusi otsida.
Palju, palju kordi on küsitud, et mis siis sünnib selle arvamusfestivali tulemusel. Ei hakka NO teatri kombel viimse hetkeni pinget üles kruvima. Uut erakonda me ei tee, neid kuuldavasti tehakse nagunii. Hartasid ja manifeste samuti ei sünni. Lihtsalt räägimegi niisama.
Eestlase praktiline meel ilmselt niutsatab selle peale, et mis sa ikka asja eest teist taga sooja õhku välja ajad. Aga ei ole niisama. Tuleme kokku ja räägime omavahel argumenteeritult, rahulikult. Mõnusas õhkkonnas, kus keegi kedagi ei solva, ründa ega ürita isegi ümber rääkida.
Ja seeläbi jõuame uue kvaliteedini arvamusvahetuses. Kvaliteedini, mis loob igal ühise otsustamise tasemel valmisolekut teineteist ära kuulata, koos konstruktiivselt mõelda ja vajadusel ka kokku leppida, et me ei lepi kokku. Korteriühistu koosolekust riigikogu istungitesaalini.
Esmailmumine: ERR.ee arvamusküljel, 16.08.2013, https://www.err.ee/326549/margo-loor-lepime-kokku-et-me-ei-lepi-kokku