Ma ei ole rumal, ma lihtsalt arvan teisiti
Hea arutelukultuur põhineb arusaamisel. Mitte ainult arusaamisel sellest, mida Sa arvad, vaid eelkõige arusaamisel sellest, miks Sa nii arvad. Inimeste rahulik üksteisemõistmine keerleb ümber miks-küsimuse.
Mu 5-aastane tütreke kraapis hiljuti terava kiviga ära meie auto külje. Kuigi tundsin sisemiselt tugevat ärritust, küsisin pahameele väljendamise asemel temalt, miks ta nii tegi. “Ma tahtsin sinna naerunägu joonistada. Auto külg oli muidu nii tühi ja igav,” kõlas vastus. Loogiline ja mõistetav, kuna keegi polnud talle kunagi rääkinud sellest, et auto värv kaitseb plekki roostetamise eest ja auto värvi taastamine on aja- ning rahakulukas. Tema maailmas oli tema käitumisel täiesti arusaadav põhjus.
%20(1)%20(1)_block.jpg)
Me vaatame maailma enamasti oma mätta otsast, eeldades, et kõik teised teavad või peaksid teadma sama, mida me ise teame. Ärritume, kui keegi arvab meist erinevalt või käitub viisil, mis tundub meie vaatepunktist rumal või läbimõtlemata. Tekkinud ärritusele reageerides hakkame pahandama nii eraviisilises inimestevahelises suhtluses kui ka avalikus arvamusevahetuses. Seejuures jääb väga sageli küsimata, miks teine nii käitus või ütles. Mis on see selgitus tema vaatepunktist, tema maailmas?
Demokraatlik ühiskond tähendab olemuslikult arvamuste mitmekesisust ja nende arvamuste vahelist arutelu. See arutelu käib argumentide keeles, mitte isikute ründamise, emotsionaalse ärapanemise või üksteisest ülekisamise kaudu. Argument on lihtne mõttemudel, mis algab seisukoha ehk väitega. Järgneb selgitus, seesama vastus küsimusele miks, kus minu ülesanne argumendi esitajana on muuta oma mõttemaailm suhtluspartneritele läbinähtavaks. Kolmandana lisan tõestuse ehk näited või andmed tegelikkuse kohta, mis toetavad minu seisukohta, ning neljandaks jõuan järelduseni.
Mõnikord, näiteks kohtus või valimiste ajal, on argumenteeritud arutelu võistlev. Sagedamini üritame kehtestada oma tõde, kuigi mingit tegelikku võistlust ei ole. Selle asemel võiksime rahulikult uurida, miks teised meist erineval arvamusel on, selgitada ja kuulata.
“Sa peaksid supermarketis kandma maski!” ei ole argument, see on väide.
“Rumal oled peast või, miks sa supermarketis maski ei kanna?!” ei ole argument, see on emotsionaalselt ründav etteheide.
“Hingamine ja rääkimine tekitab õhku palju mikropiisku. Rahvastatud siseruumides kannavad need piisad edasi koroonaviirust. Laborikatsed ja mõõtmised teenindusasutustest on näidanud, et riidest mask püüab need mikropiisad peaaegu täielikult kinni ja väldib viiruse edasikandumist. Vanemate ja nõrgema immuunsüsteemiga inimeste kaitseks peaksid supermarketis kandma maski.” See on argument. Ma saan aru, miks Sa nii arvad. Mul võib olla vastuargumente ja sellest sünnibki arutelu. Kuid ilma rahulike selgitusteta me mõistliku aruteluni ei jõua, vaid mandume kiiresti vaidlemise ja üksteise suunas näpu või rusika viibutamiseni.
Inimeste arvamustel ja käitumisel on alati põhjused. Nende põhjuste kohta rahulikult küsimine ja ärakuulamine ning oma põhjuste avamine viib meid väärika arvamuskultuurini. Ma ei ole rumal, ma lihtsalt arvan teisiti. Palun selgita mulle rahulikult oma mõtet.
Esmailmumine: Edasi.org, 24.07.2020, https://edasi.org/63611/margo-loor-ma-ei-ole-rumal-ma-lihtsalt-arvan-teisiti/