Bikes, books and time crystals, with a twist of debate and a sprinkling of tech.

Mis on Eesti K-pop?

#ühiskond

Itaalia söök. Saksa auto. Korea pop. Eesti …? Kakskümmend aastat tagasi oli meil eesmärk ja narratiiv – me olime taastanud iseseisvuse, meist pidid saama eurooplased, me pidime hoidma ja kaitsma oma vabadust NATO liikmelisusega. Riik sai puhtaks koristatud ja ära digitaliseeritud. Me tegime ära! Aga … mis nüüd siis? Üks mees pakkus, et vinname end kümne rikkama hulka. Teine peenhäälestas. Praegu lööme usinasti sõjatrummi. Paljudele aga tundub, et juba üle kümme aasta on eesmärgid laiali ja identiteet hägus.

Olen selleteemalist kripeldamist ärategijate põlvkonnast kuulnud juba hulgemat aega. Sõbra ja kolleegi Eva käest ka, kes on sõna kõige otsesemas mõttes ärategija. 2009. aastal kogus ta Minu Eesti mõttetalgute käigus kokku 20 000 eestlase unistused. Eesti 2035 visiooni koostamise ajal korraldas ta Arvamusfestivalil tulevikku vaatamise lõkkeõhtuid. Paar nädalat tagasi helistas ta mulle sel teemal uuesti ja ütles, et “Nüüd on viimane aeg see Eesti lugu ära teha!”.

Nende sõnadega alustas ta ka tänast vestlusringi, mille teemaks oli Eesti 2050 loo koostamine. Muide, Eval on asjaga tõsi taga, loo koostamise protsess sai täna käima lükatud ja kui kellelgi on soov alates augustist järgmised aasta aega seda projekti juhtida, siis andke mulle märku, sest projektijuht on hetkel puudu.

Istusime mõneteist inimesega paar tunnikest koos, et mõelda, kas ja kuidas teha üks suur narratiiv Eestile aastani 2050. Klassiõde Ede võõrustas meid Vabamus, kuhu Eva oli kokku kutsunud paraja mutionu peo. Lisaks muuseumirahvale veel biosemiootik ja ajateenija, PR agentuuri partner ja dirigent, zooloogist Riigikogulane ja laulupeo pealik.

Mu enda jaoks oli selles vestlusringis osalemine lausa trihhotoomiline. Ühelt poolt on tõendusmaterjal väga selge, et lugudel on suur võime inimesi käivitada, olgu näiteks siis USA 60-ndate Kuule minemine või meie oma taasiseseisvuse algusaja suured teod. Seetõttu ma ka Eva kutsele jaatavalt vastasin ning kavatsen Eesti loo koostamisele edaspidigi kaasa aidata.

Teisalt on selline suur narratiiv, kui ta on edukas, alati kuhugi maani emotsionaalne massipsühhoos, millest ma instinktiivselt eemale kipun tõmbuma. Nagu Zooloog tänases vestlusringis ütles, toetuvad suured narratiivid peaaegu alati lubamatutele lihtsustustele või sulaselgetele valedele.

Kolmandast perspektiivist on Eesti loo otsimine ju seotud rahvusliku identiteedi ja rahvuslusega. Mul on isegi maalasena identifitseerimisega keerulised lood, saati siis veel euroopluse või eestlusega. Kuid pole hullu, kui silmad õige nurga all vidukile tõmmata, saan endale ka selle sildi külge kleebitud.

Muide, ma küsisin Evalt, et miks just 2050. Tuleb välja, et see polegi väga kindlalt paigas. Võiks olla ka 2040 või 2060. Evale lihtsalt tundub, et kui me nüüd praegu lugu ei tee, siis sinnani me (vist tähenduses “Eesti”) välja ei vea. Dirigent arvas, et praegune maailm kukub kokku juba enne 2035. aastat. Ma olen nii Eva kui Dirigendiga valmis kokku leppima, et me ei lepi kokku.

Mis me siis rääkisime? Ei taha ära spoilerdada (eile Kuku raadio eetrist kuuldud sõna). Kui loo koostamiseks läheb, ja selles saavad kõik (eestlased / eestimaalased) osaleda, siis näete-kuulete ise. Ma tahtsin siin jagada kolme mõtet, mis mu peas keerlesid, kui teisi osalejaid kuulasin.

  1. Ma olen nõus, et eestlaseks olemise identiteet on hägus. Ma ei ole täielikult nõus, et see on probleem. Ühtsel lool ja identiteedil on kindlasti käivitav jõud, mis paneb saavutama. Kuid see on ühtlasi ka ahistav, sest nii lugu kui identiteet mingis mõttes panevad paika selle, kes on paadis ja kes on väljas. Sündimine ja kasvamine avatud, religioonitus üleminekuühiskonnas on minu jaoks olnud väga vabastav. Saab oma peaga mõelda ja oma südant kuulata, ei pea midagi kohustuslikus korras omaks võtma või nägusid tegema. Täna laua ümber kippusid ka osad mõtteavaldused olema vastandavad a la tehnoloogiline maailm viib meid kriisi, õige eestlane on ikka metsalemb. Kui mu tundlad korjavad üles Eesti 2050 loo suundumise vastandavasse voolusängi, siis jääb mu osalemine pigem üürikeseks.

  2. Mu meelest oli laua äärest yoloismi esindaja puudu. Mõtlesin, et äkki Ajateenija võtab kõige noorema osalejana selle rolli, aga ta osutus väga tasaarengu-meelseks. Ettevõtted teevad kehvi otsuseid, kui kõik kõiges tippjuhile kaasa noogutavad, selle on McKinsey ammendavalt tõestanud. Ma pelgan, et see lugu, mida me koostama asume, paneb usinalt kaasa noogutama ainult üht masti eestlased. Vähemalt sinna suunas kippusid need laused täna natuke kaldu olema. Kuid eestlased on nii sõbrad habemikud, kes Lõuna-Eesti võsavahel märssi lohistavad ja ommi laulavad, tublid tööinimesed, kes tõsimeelse patriotismiga laskesuusavõistlusel sinimustvalget lehvitavad kui ka krüptoinvestorid, kes oma V12 Mercedesega, sada rauas, bussireas kihutavad, et Tai lennule jõuda. Kui lugu kellegi neist või mõne nimetamata neljanda külmaks jätab, siis on see poolik lugu. Yoloism ehk siis see mersuvend on kindlasti üks levinud konkureeriv narratiiv sellele, millest täna vestlusringis peamiselt juttu oli.

  3. Eesti 2050 lugu ei saa olla üksik saar. On tõeliselt vinge, et Biosemiootik kasvatab omale ise söögikartuli ja Ettevõtja õpib vanaemalt aiapidamist (ma saan parimal juhul hakkama hernepeenra ja ürdikastiga), aga maailma 8+ miljardit inimest, kes järjest enam elavad suurlinna asfalt-maastikel, niimoodi ära ei toida. Tajusin, et üsna mitmed mõtlejad unistasid täna sellest, et Eesti (ja tema lugu) saab olla eeskujuks maailmas. Unistama peab ja see pole üldse halb unistus, kuid unistuseks ta jääbki, kui loo loomisel läheb meelest, et me pole isoleeritud ümbritsevast maailmast, vaid vastupidi, kasvavalt seotud ja vastastiksõltuvad. Kui oleme korraga mures, et maailm on ülerahvastatud ja Eestis iive negatiivne ning eestlasi liiga vähe, siis see on kas omavahel vastuolus või väga egoistlik.

Minu tänane väike panus loo protsessi oli märkamine, et narratiivi niidid-lõngad on äkki eesti inimeste sees juba olemas. Lugu hakkab toimima, kui see on päris ja usutav. Usutavalt mõjub aga lugu, mis kinnitub millelegi inimeste mõttemaastikul, mis on tuttav ja oma. Tulevikust võime unistada ja unistustega seda luua, aga see ei saa olla lahus sellest, kes ja millised me olime ja oleme. Kui need lõngajupid on kokku kogutud, ja see kogumine on igati väärtuslik tegevus, siis tasub tõsiselt kaaluda, kas nad lõngakeraks jättagi või üritada neist narratiivi-kangast kududa.

Kuidas me siis teame, millised me oleme? Mis see rahvuslik “peegel” on, mis eestlasele eestlast näitab? Ma pakun, et kuulamisoskus kärab selleks hästi. Kui hoolikalt kuulata, siis inimesed alatasa räägivad, mis neile omane ja tuttav on. Ma aeg-ajalt olen selle kõrvaga kuulanud ja pakun välja mõned meemid, mille kaudu eestlased ennast mu meelest identifitseerivad. Mitmed neist kõlasid jutu sees ka tänases vestlusringis.

Eks need meemid kõik natuke keel põses jutt ole, sest nagu ma ülalpool ära märkisin, olen ma see viimane mees rivis, kes eestluse teemal sõna võiks võtta. Aga see on minu blogi, nii et ajan kaela kangeks ja kirjutan, kui tahan :)

Lõpetuseks siis üks küsimus, mille Zooloog täna mu peas tekitas. Ta räntis kõvasti kasvufilosoofiast ja sellest, kui valitsev see inimeste mõtteviisis ja maailmatunnetuses on ja kuidas seda peab mõrandama enne, kui saab uut narratiivi pähe istutada. Jäin mõtisklema, et huvitav, kas võib olla nii, et usk pideva kasvu võimalusse (esmalt siis majanduses, aga mujal ka) tuleb meile kosmoloogiast. Me ju teame, et universum on tohutult suur (ja kasvab pidevalt). Seetõttu mõtlemegi, et ka inimkond võib piiramatult kasvada, sest saame alguses Kuult, seejärel asteroididelt ja lõpuks teistelt planeetidelt alati resursse juurde, kui Maa peal puudu jääb. Või käivad lambda-cdm ja kapitalism ühte jalga juhtumisi? See oleks lootustandvam, sest siis ehk õnnestub kasvuiha ringi pöörata ilma universumi mudeli kallale minemata. Äkki see ongi Eesti lugu 2050? Me ei saa suureks ei rahvaarvult ega vaimult, sest väike olla on väga hea.