Nõuandeid e-esinemiseks
Me kõik kõneleme nüüd päris sageli veebikaamera ees. Järgnevalt mõned näpunäiteid, kuidas ennast e-esinemiseks ette valmistada.
Eestis olid olemas peaaegu kõik eeldused edukaks kaugtöö tegemiseks, netikaubanduseks, e-õppimiseks ning muul moel virtuaalses maailmas tegutsemiseks juba ammu enne pandeemiat. Tõestuseks on ettevõtted ja inimesed, kes episoodiliselt või püsivalt neid võimalusi kasutasid kas efektiivsuse tõstmiseks või paindlikumate töötingimuste pakkumiseks. Valdava enamiku jaoks tuli vajadus täielikult e-kanalis töötamisele üle minna kevadel siiski ootamatult ja valmisolek selleks nii juhtide ja töötajate oskuste kui süsteemide ja protsesside tasemel oli pigem madal.
Üheksa kuud on möödunud ja kui täna küsida, kas inimesed eelistavad töötada pigem (maa)kodust või kontorist, siis on palju rohkem neid, kes enam kontorisse ei kipu. Tundub, et isegi kui pandeemia vaibub ja olukord taas võimaldab, jäävad kontorid pigem tühjemaks ja kaugtöö, vähemalt Eestis, jätkub varasemast oluliselt suuremas mahus. Vahetu kontakti eelistajad toovad välja, et ekraani kaudu suhtlemine on väsitavam, koosolekutel keerulisem osalejate tähelepanu hoida ja osa inimlikust kontaktist jääb ikka puudu. Kaugtöö eelistajad kogevad ning ka möönavad sama, kuid nende jaoks on liikumise pealt kokkuhoitud aeg ja süsinik ning saavutatud paindlikkus liiga suureks väärtuseks, et sellest uuesti loobuda. Uus normaalsus saab olema palju vähem kontorikohti ja palju rohkem kaugtöö päevi.
Arvestades, et me kõik senisest oluliselt rohkem veebikaamerate ees kõneleme, vaatame järgnevalt mõningaid näpunäiteid selle kohta, kuidas ennast e-esinemiseks ette valmistada.
Tee, nagu päriselt
Huvitavate lugude ning näidete, selgete sõnumite ja hästi jälgitava struktuuriga esinemine on nauditav kanalist olenemata. Mitte ilma asjata ei ole inimesed juba palju aastaid Youtube vahendusel TED loenguid jälginud. Korralikult ettevalmistatud koosolek toimib nii online kui offline. Jah, e-esinemisi on põhimõtteliselt võimalik teha autos istudes jope seljas, aga see on sama, kui e-kirjas või Slacki vestluses loobuda kõikidest õigekirjareeglitest. Lavale või koosolekuruumi me ju ei läheks jopes ja ei teeks esitlust istudes. Me paneks viisakad riided selga, teeksime soengu ja meigi korda ning seisaksime inimeste ette kõnelema. Täpselt samamoodi võiks suhtuda ja valmistuda e-esinemisteks. Asetame arvuti / veebikaamera riiulile või reguleeritava kõrgusega lauale, tõuseme püsti ja astume arvutist pool sammu eemale. See tekitab rohkem päris esinemise tunde ning võimaldab näiteks esinemise ajal veidi liikuda või käsi kasutada. Riietume korralikult olenemata sellest, et väljaspool kaadrit võiks ju ka ujumispükstes ja toasussides olla. Paneme natuke parfüümi peale. Meie osalejad seda ei tunne, aga me ise tunneme ja see paneb meie keha ja meele olekusse, millega need on esinemiste puhul harjunud. See kõik kumab meist välja ka publikule. Viimasena võtame pingelisemate esinemiste puhul lähedale veeklaasi, et esinemisärevusest kuivanud huuled matsuma ei hakkaks. Füüsilises maailmas hoolitseb selle eest harilikult ürituse korralda, aga e-esinemiste puhul oleme ise oma parimad abilised.
**
Heli ja valgus on olulised**
Telestuudios näevad operaatorid ja helitehnikud kõvasti vaeva, et saata eetrisse korraliku kvaliteediga pilt ja heli. Kodustes tingimustes e-esinemisteks valmistudes saame samuti üht-teist ette võtta, et meie publik kuuleks ja näeks meid võimalikult hästi. Veebikaamera edastab palju paremat pilti, kui te viibite hästi valgustatud ruumis. Tasub arvestada, et inimsilm näeb veebikaamerast paremini ehk ruum, mis inimese jaoks ei tundugi eriti hämar võib veebikaamera jaoks olla juba üsna pime. Paneme niisiis põlema üldvalguse ja võimalusel keerame enda peale ka laualambi või mõne teise kohtvalgusti ning näeme reaalajas, kuidas veebikaamera pildi teravus ja värvide kvaliteet paraneb. Päevavalgus on isegi talvel enamasti tugevam kui kodused valgustid, seega võimalusel leiame hea päevavalgusega koha. Vajadusel saame juurde osta väikese statiivi peal seisva nutitelefoni-mõõtu LED-valgusti ning kui arvutisse sisse-ehitatud veebikaamera on kehvake, siis ka eraldiseisva veebikaamera.
Heli osas on hea teada, et sülearvuti mikrofonid on suundmikrofonid – nad eeldavad lähedalt, otse ja kõvasti rääkimist. Kui keerate pea kõrvale, muutub teie jutt sülearvuti mikrofoni jaoks taustaheliks ja see lõigatakse ära ning teie publik ei kuule midagi. Teha vähegi pikemaid esinemisi oma arvuti kohale kummardunult on aga tüütu, seetõttu üks juhtmega väline mikrofon on e-esineja parim sõber. Kasutada saame näiteks telefonide käed-vabad komplekte ja juhtmega versioon on kindlam, sest siis ei katke ootamatult bluetooth-ühendus ning ei saa tühjaks kõrvaklappide aku. Selliselt saame olla arvutist veidi kaugemal, vajadusel mõnevõrra liikuda ja pöörata rääkides pead. Samuti võtab üsna suu lähedal asuv mikrofon maha ruumi kajad. Suuremad, kõrvapealsed klapid, mille küljes on varrega mikrofonid, on sageli veidi naljakad esineja peas vaadata. Kui esineme ruumis, kus peale meie teisi ei viibi ning mis ei kaja, annab peakomplektist veel veidi rohkem vabadust konverentsimikrofon, näiteks Eestis levinud Jabra.
Paar sõna taustast
Fotosid tehes inimesed enamasti oskavad jälgida, mille taustal ennast ja teisi pildistada. E-esinemiste puhul kipub aga tausta olulisus sageli ununema ja nii võib taustal näha sagivaid pereliikmeid, avatud ustega riidekappi või veidi segamini kööki. Kõik enamlevinud videokoostöö tarkvarad võimaldavad virtuaalse tausta kasutamist või tegeliku tausta hägustamist. Virtuaaltaustad töötavad paremini, kui oleme hästi valgustatud ruumis, meie tegelik taust on enam-vähem ühtlane ja me ise eristume taustast selgelt värvi poolest. Näiteks võib roosaka seina ees arvutil minna keeruliseks eristada, kus oleme meie ja kus on taust. Kui me virtuaaltausta mingil põhjusel ei saa või ei taha kasutada, siis sätime enda selja taha seina ja kõik on hästi. Kindlasti väldime ereda valgusega tausta, näiteks akent, sest akna taustal e-esinedes jääb meist järgi vaid must siluett.
Rahulik koht
Valdav enamus apse, mis meid e-esinemistel tabab ja ebavajalikku närvipinget tekitab, on seotud meid ümbritseva keskkonnaga. Kolleeg, naabri vibrotrell või lemmikloom hakkab täpselt esinemise ajal meiega suhtlema ja siis üritame me lisaks publikule veenvate sõnumite saatmisele teise käega kaadriväliselt signaliseerida segajale, et ta vaikiks ja ootaks. Kõiki võimalikke segajaid ei õnnestu ette näha, aga tehes peas enne esinemist väikese riskihalduse, saab tervet hulka siiski ennetavalt maandada. Üsna enesestmõistetavalt on segajate riske eriti keeruline maandada, kui üritame e-esinemist teha autoroolist, tänavalt kõndimise pealt, kohvikust või mujalt avalikust ruumist.
**
Tehnika**
Publik, eriti praegusel ajal, annab väiksemate e-ürituste puhul palju rohkem andeks, sest me kõik oleme omal nahal kogenud viperusi ja pigem ollakse meeldivalt üllatunud, kui e-esinemine õnnestub ühegi viperuseta. Telesaate tasemel produktsiooni eeldatakase ainult kõige kõrgema taseme e-esinemistest ja seal tavaliselt minnakse hübriidlahenduse teed ehk tuuakse esinejad stuudiosse, kus nendega tegeleb professionaalne meeskond.
Ülalöeldule vaatamata on korralik arvuti jõudlus ja toimiv netiühendus iga e-esinemise vältimatu eeldus. E-esinemise ajaks on arvutis mõistlik mittevajalikud programmid kinni panna. See jätab rohkem arvuti jõudlust heli ja video töötlemiseks ning vähendab võimalust, et ettekande ajal mõni teine tarkvara hakkab ennast näiteks värskendama ning teeb masinale taaskäivituse. Kaasaegsed sülearvutid sageli ka vähendavad oma jõudlust aku pealt töötades, nii kindlam on e-esinemise ajaks oma seade vooluvõrku ühendada.
Kontorites on interneti-kiirused enamasti e-esinemiseks täiesti piisavad, aga kodustes tingimustes tasub olla tähelepanelikum. Tavaliseks videokõneks piisab, kui ühenduse kiirus üles ja alla on 1,5 megabitti sekundis (Mbps), kõrgema resolutsiooniga HD pilt vajab juba 5 Mbps ühenduskiirust. Ühenduse kvaliteeti saab parandada ja kiirust suurendada, kui liikuda oma WiFi ruuterile lähemale ning teha teiste sama võrgu kasutajatega eelkokkuleppeid, et meie e-esinemise ajal nad suuremahulisi allalaadimis ette ei võta. Netiühenduse kiirust saab mõõta näiteks https://www.speedtest.net/ lehelt.
Teiste tehniliste vahendite osas on kasulik oma esinemise märkmed panna eraldi seadmesse, näiteks telefoni või tahvelarvutisse või lausa paberile, sest kui teil just oma arvuti küljes mitut monitori korraga ei ole, siis te e-esinemisega samaaegselt oma arvuti ekraanilt esinemismärkmeid ega presenter view’d ei näe. E-esinemise alguses, eriti seminaride ja konverentside puhul, on hea toon esinejana käivitada oma käekellal stopper, mis mõõdab meie esinemise aega. Füüsilises ruumis esinedes näeme sageli konverentsikella või siis moderaatori nihelemist, aga e-esinemiste puhul oleme enamasti nendest signaalidest ära lõigatud ja ise enda juhtimine ajas on ainus võimalus viisakalt ja õigeaegselt lõpetada.
Leia omale noogutaja
Noogutaja kaasavõtmine on vana trikk füüsilisest maailmast, aga see on ehk isegi olulisem virtuaalses maailmas esinemise puhul. Tihti ei näe e-esineja põhjusel või teisel oma publikut esinemise ajal üldse. Näiteks katab slaid suure osa ekraanist või siis on osalejatel veebikaamerad välja lülitatud. Kuid meie loomulikud veenmisvahendid ei käivitu, kui räägime tühjale ekraanile. Meil on vaja, et vähemalt üks inimnägu meile vastu vaataks ja vahepeal noogutaks, meie naljade peale muigaks ja kulmu kortsutaks, kui midagi jäi segaseks. Kõige kindlam on see noogutaja omale ise kaasa võtta ehk siis kui on võimalik, paluda ühel tuttaval osalejal, et ta ei lülitaks veebikaamerat välja. Siis on võimalik tema veebikaamera pilt esinemise ajaks oma ekraanile rõhknaelutada (pinnida) ja suunata rääkimine talle. Teda vaadates saame ka vajaliku inimliku tagasiside oma jutule ning vajadusel saame teha väikeseid korrektuure esinemises. Veel üks väike lisanipp on nihutada oma noogutaja pilt ekraanil võimalikult lähedale oma arvuti veebikaamerale (enamasti ekraani üleval servas ja keskel). Kui me vaatame tema pildile “otsa”, siis vaatame samal ajal ühtlasi otse veebikaamerasse ja ka meie ülejäänud publik tajub “silmsidet”, mis mõjub veenvamalt kui suvalises suunas vaatav esineja.
Need on mõned olulised momendid, mida e-esinemisel silmas pidades on närvipinget vähem ja õnnestumise tõenäosus kõrgem. Mõjutegureid on loomulikult rohkem, näiteks publiku kaasamise olulisus ja vahendid, heli ja pilti kokkupakkivad algoritmid ning kõik tavapärased avalikult kõnelemise aspektid, nagu hästikasutatavad märkmed, visuaalsed esitlusvahendid, esinemisärevuse juhtimine ja muu. Nende käsitlemine jääb kahjuks teisele poole käesoleva artikli skoopi, kuid nii nagu saab õppida füüsilises ruumis esinemist, saab ka e-esinemise oskuseid arendada.
Esmailmumine: ajakiri Director, jaanuar 2021, link PDF-versioonile