Pagulasdebatt ei õpetanud pidama sisukamat ühiskondlikku arutelu
Inimene õpib kogu elu, ütlevad laulusõnad, ja küllap see nii ongi. Erineb see, mida ja mil viisil õpitakse. Käimasoleva pagulastega seotud ühiskondliku arutelu käigus on kindlasti olnud võimalik õppida. Mina olen palju õppinud pagulaskriisi olemuse ja põhjuste kohta ning ma ei ole selles kindlasti üksi. Teised on õppinud oluliselt paremini demagoogilisi mõjutusvahendeid kasutama.
Üks võimalus sõnastust täpsustada, on küsida, kas pagulasdebatt on õpetanud Eesti ühiskonna pidama sisukamat avalikku arutelu, ja sellele küsimusele on mu vastus eitav. Sisukam arutelu tähendab minu jaoks argumenteeritud mõtetevahetust, kus oma seisukohti selgitatakse loogiliselt ning tuuakse andmeid ja näiteid, mis kinnitavad seisukohtade paikapidavust. Ühtlasi puuduvad selles arutelus emotsionaalsed rünnakud, sildistamised, näpuganäitamised, info teadlik moonutamine ja teised demagoogiavõtted.
Mõnest Lotmani või Kaljurandi kirjutatud erandist hoolimata ei ole meedias, blogides, sotsiaalmeedias ja kodustes söögilaudades peetud pagulastega seotud arutelu olnud eriti sisukas. Keeruline on aga ühiskonnalt argumenteeritust nõuda, kui seda eriti kusagil õppida pole võimalik. Gümnaasiumi õppekavas on argumenteeritud arutelu õpetamine jõudnud tänaseks olla vaid neli aastat. Enamus kõrgharidusega inimesi on taasiseseisvuse ajal läbinud stuudiumi Eestis ilma, et neile oleks argumenteeritud mõtlemist või eneseväljendust õpetatud.
Ka organisatsioonide sees toimuv arutelu, olgu organisatsiooniks siis ettevõte, ministeerium või ülikool, on sageli väiteline ning otsused tehakse jõupositsioonilt, seades peamiseks kriteeriumiks otsustamise kiirust, mitte kõikide seisukoha kuuldavõtmist. Üks Tartu Ülikooli keskastme juht, kes oli mõnda aega töötanud suure Rootsi ülikooli juures, ütles hiljuti nukrusega, et talle sobib Rootsi mõeldud-tehtud ühiskond ikka palju paremini, kui Eesti tehtud-mõeldud ühiskond. Seega, isegi kui pagulasdebati käigus või tulemusel oleks ühiskond tahtnud õppida sisukama arutelu pidamist, napib oma riigi sees nii neid, kellelt eeskuju võtta, kui ka neid, kelle juurde õppima minna.
Kaldun siiski arvama, et enamikus ühiskonnast isegi ei tekkinud tahtmist õppida. Tulemusliku õppimise eeltingimuseks on väljumine mugavustsoonist, arusaamine, et olemasolevate teadmiste ja oskustega ei ole võimalik soovitud lahenduseni jõuda. Oma tuttavate hulgas nägin mitmeid, kelle pagulasdebatt viis kaugele mugavustsoonist välja, kuid mitte ühiskonnas laiemalt. Karjuti veidi, sõna “pagulane” tuli keelepruuki, aga päeva lõpuks ju (Eestis) midagi ei juhtunud. Ilma tungiva vajaduse või isegi teatava šokita enamus meist oma mugavustsoonist naljalt ei välju.
Väärib meenutamist, et Karl Popperi avatud ühiskonna mõtlemise tekkes ja levikus oli väga olulisel kohal teisest maailmasõjast saadud kollektiivne ühiskondlik šokk. See pani küsima, et mis läks valesti ja kuidas saaks paremini. Ühes osas maailmast oli vastuseks argumenteeritud ühiskondliku diskussiooni ning sellele toetuva avatud ühiskonna mudel.
Kas on üldse võimalik luua sisukas avalik arutelu, kus teise poolega astutakse tegelikku, ratsionaalsesse mõtetevahetusse, mitte lihtsalt ei hüüta loosungeid neile, kes juba nagunii kõnelejaga sama usku olles kaasa noogutavad? On küll. Me kõik suudame olla ratsionaalsed, ärakuulavad, rahulikud, kuid selleks on kaks olulist eeltingimust. Esiteks peab keegi meile läbimõeldud suhtlemist õpetama ja harjutama, et meis olemasolev ratsionaalne baasvõimekus välja areneks. Soovitavalt teevad seda vanemad kodus ja õpetajad koolis. Olen näinud Eesti Väitlusseltsis õpetatud noori ja tean kogemusest, et see on tehtav. Haridusuuringud (nt Warner ja Bruschke, 2001 ) kinnitavad seda kogemust.
Teiseks peab keskkond, milles kasvame ja elame, seda soodustama. Kodus ei ole nii, nagu isa käsib, vaid nii, nagu pere ühiselt kokku lepib. Koolis ei ole nii, nagu direktor ütleb, vaid kõigil on võimalus oma põhjendatud arvamusega otsustamises osaleda. Ettevõtted on juhitud argumenteeritult, meedia eelistab sisuliselt kvaliteetset materjali. Briti või Rootsi ühiskond, olles küll kaugel kirjeldatud ideaalist, on erinevates aspektides sellele palju lähemal kui Eesti täna.
Ma arvan, et Eesti ei õppinud pagulasdebati tulemusel paremini debatti pidama. Heal juhul oli see üks väike kogemus, mis tõukab meid õiges suunas. Ühiskonnana õppimine on pikk protsess. Muidugi, minu seisukohta saab kontrollida muuhulgas seeläbi, kui hästi see võimaldab ennustada tulevaste sündmuste kulgu. Ma ennustan, et järgmine terav ühiskondlik küsimus tekitab sama suure polariseerumise, sama palju argumenteerimata poriloopimist. Muutus algab meist, paremini argumenteeritud vestlustest ja otsustest meie kodudes, koolides ja organisatsioonides. Alles seejärel saame loota sisukamat ja rahulikumat arutelu ka ühiskonnas laiemalt.
* Warner, Ede, and Jon Bruschke. “Gone on debating.” Competitive academic debate as a tool of empowerment. Contemporary Argumentation and Debate 22 (2001): 1-21.
Esmailmumine: Hea Kodanik, 14.04.2016, https://heakodanik.ee/uudised/poolt-ja-vastu-kas-kooseluseaduse-ja-pagulaste-debatid-o%CC%83petasid-meid-aktiivsemalt-osalema/