Pilk elule läbi autistliku geeniuse silmade
Silmitsege hoolega järgmisi arve – 6, 9, 23, 89, 117, 289. Kas märkate midagi? Number 6 on pisike, tühi ja mõttetu. Number 9 seisab uhkelt kõrgustesse ulatudes. Arv 23 on oma naabritest kõvasti kogukam, samas kui 89 hõljub ringi langevate lumehelvestena. Arv 117 on kena ja sihvakas, kuid 289 ebameeldivalt inetu. Ei? Tõsi, mullegi tunduvad kõik need arvud ühesuurused, ühte värvi ning emotsioonitud. Kuid kui Daniel Tammet, eesti nimega inglane ning maailma enim uuritud ajuga mees, neid arve vaatab, siis näeb ja tunneb ta neid sõna-sõnalt ülalkirjeldatud viisil.
Daniel kannatab Aspergeri sündroomi all, mis on üks autismi vorme. Meenutuseks – autism ehk endassesulgumus on arenguhäire, mis avaldub iseärasustena suhtlemises, käitumises ja kõnes. Paljud autistid jäävad terve elu jooksul sõltuvaks pidevast kõrvalisest abist. Valdav enamus neist ei suuda oma maailmanägemist teistele kirjeldada, kuid Danieli haiguse üks eripärasid on võime kaasahaaravalt sõnastada, millisena ümbritsev maailm talle paistab ja tundub. “Born on a Blue Day” on autobiograafiline jutustus Danieli maailmast, kus arvu PI 22 514 päheõpitud komakohta moodustavad õdusa, kauni maastiku, millel on meeldiv jalutada. Maailmast, kus islandi keele (üks keerulisemaid Euroopas) ladusalt rääkima õppimine võtab aega ühe nädala ning kus raamatukogu on mõnusaim mõeldav puhkepaik.
Danieli haiguse vastu tunnevad tema üliandekuse ning suhtlemisvõime tõttu huvi kümned aju uurimise spetsialistid maailma parimatest ülikoolidest. Samas usun, et Danielil on oluline sõnum meile kõigile, mitte üksnes tippteadusele.
Eestis on täna jätkuvalt kahjuks nii, et erivajadusega lapse sünd perekonda toob tihtipeale kaasa isa lahkumise pere juurest. Vanematel on häbi ja laps peidetakse ühiskonna eest. Ühiskond paneb diagnoosiks näiteks “vaimne arengupeetus” ning korraga on kõik kaardid teistest erinevana sündinud lapse vastu. Danieli vanemad valisid teise, keerulisema tee. Nad valisid armastada oma last ning selle armastusega muuta ta iseseisvaks nooreks inimeseks, tuua ta ühiskonda võrdsena teistega. Raskustest, mis sellel teel seisid, jutustab Daniel oma raamatus.
Sarnase valiku tegi ka Liina Lokko, Heateo portfelli kuuluva Anni Grupi asutaja. Oma erivajadusega tütre Anni jaoks asutas ta kõigepealt lasteaia, kus käivad koos eakohase arenguga ning erivajadusega lapsed. Edasi toetatakse erivajadusega laste õppimist tavakoolis (eriprogrammi alusel) ning nüüd on asutamisel Anni Akadeemia, et pakkuda erivajadusega noortele kutseharidust.
Küsigem endalt esiteks, kui palju näeme või märkame erivajadusega inimesi Eestis enda ümber ning kas me ühiskonnana anname kõikidele oma liikmetele võrdse võimaluse iseseisvaks, täisväärtuslikuks eluks? Teiseks viis raamatu lugemine sageli mõtted sellele, et meil on praegu tööpuudus ametlikult 12% ja tegelikult ca 20%. Sada tuhat inimest, kellel on kaks tervet kätt, kaks tervet jalga ja normaalselt arenenud mõistus, ei leia endale ühiskonnas rakendust, ei leia oma kohta ja teed. Kaebleme majanduse raske olukorra üle, kuid kas me ikka tajume seejuures, kui palju meile on antud? Danieli lugu võiks olla innustuseks kõikidele inimestele võtta vastutus oma elu eest, julgustuseks astuda üle mugavustsooni piiride ning igal sammul pidevalt õppida.
Mõistagi on teoses sõnumeid ja lugemist kaugelt rohkem, kui pisku, millest siin kirjutasin. Soovitan soojalt peale raamatu läbilugemist vaadata Youtube'st ka Danieli esinemist David Letterman'i Late Show's. Näha autistlikku inimest naermas, kehakeelt kasutamas ja lugemas ning nalja tegemas – see annab ettekujutuse õppetee monumentaalsusest, mille Daniel oma vanemate toel ja iseseisvalt on läbi teinud.