Sõnaga maailma muutmas: Eesti väitlusliikumise lugu
Kolmkümmend aastat tagasi hakati Avatud Eesti Fondi toel andma Eestis väitlusharidust. Tänaseks kõikjale levinud ja ühiskonda sügavalt mõjutanud liikumine alustas väikselt ja mõneti ootamatutest kohtadest.
Kuidas muuta ühiskonna mõtteviisi? Üks retsept on kindlasti selline — tee muutus hariduses, oota mõnikümmend aastat ja korras. Kas käputäis õpetajaid, kes 1994. aasta kevadel Viljandis, Mustlas, Kuressaares ja Tallinnas oma klassi teleka ja videomaki tassisid, teadsid, millist ahelreaktsiooni nad on käivitamas? Ma kahtlen. Mina tol kevadel 9. klassi õpilasena kirjanduse tundi minnes kindlasti ei teadnud, et järgmise 45 minutiga muutub kogu mu elu.
Videokassett läks plastiku klõbisedes mängijasse ja teleri ekraanile ilmusid toogades väitlejad. Poolt ja vastu kõned. Ristküsitlused. Kohtunike kommentaarid. See oli midagi täiesti teistsugust, korraga antiigi hõnguline ja värskusest ning vabadusest tulvil! Koolis oli õpilane ikka olnud käsutäitja. Nüüd korraga terendas võimalus noorena oma arvamust kõva ja selge häälega, lausa lavalaudadelt kõne vormis esitada.
Paar kuud varem olid Pedagoogikaülikooli tudengid ja õppejõud üles filminud esimese eestikeelse näidisväitluse. Veel mõned kuud enne seda oli väike grupp Eesti õpetajaid käinud koos mitmete teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide õpetajatega Budapestis ja õppinud USA treeneritelt väitlushariduse põhialuseid. Nüüd, kaasas Pedas tehtud videokassetid, läksid nad igaüks oma koolis ja oma tunnis õpilaste juurde, näitasid neile filmilindilt väitlust ja küsisid, kes oleks huvitatud proovima.
Selle videokasseti sisu lükkas liikuma midagi salaseltsi taolist. Esialgu oli asjassepühendatuid vaid käputäis, vähem kui kümnest koolist. Õpiti ja harjutati koos argumendi- ja kõneoskuseid, käidi teineteisel mööda Eestimaad külas sõprusväitluseid tegemas, pandi alused koolide väitlusklubidele. Mitmetes koolides ei tahtnud eriti vanemad õpetajad kuidagi leppida sellega, et noortel mingi oma arvamus on ning julgus ja oskused seda väljendada. Väitlus oli rebel, väitlus oli silmiavav, iga väitlusega füüsiliselt tuntav aju kasv oli joovastav.
Tasapisi hakati näidisväitlustega liikumist laiendama. Uhke tunne oli, kui AEFi teleka ja tumedate klaasidega mugav mikrobuss ette veeres ning algas sõit mõnda teise linna, et sealsetes koolideski väitlustuuled puhuma panna. Meie “peakorter” fondi kontoris Estonia puiestee 10 oli esimene koht, kus me saime Netscape brauseriga hakata mõni aasta varem loodud veebis surfama, et valmistuda osalemiseks rahvusvahelistel väitlusüritustel. Mitmed meist hakkasid oma koolides toimetama kooliajalehti ja tegema kooliraadiot. Olime pöördumatult sõnavabadusest “nakatunud”.
1998. aastal loodud Eesti Väitlusselts on täna üleriigiline vabaühendus, kelle argumenteerimisele üles kutsuval häälel on arvestatav kaal nii haridusmaastikul, koolitusturul kui ühiskondlikus arvamuskultuuris. Keskkoolide väitluse Eesti meistrivõistlustel osaleb enam kui kuuekümne kooli õpilasi, arutlevat haridust antakse veel palju rohkemates koolides. Aasta suurim väitlusturniir toimub koostöös EV Presidendiga. Argumendi- ja väitlusoskus on muutunud normaalseks osaks kaasaegsest Eesti ühiskonnast. Kas me oskasime sellest unistada, kui esimest väitlusõpikut AEFi kontoris tõlkisime ja toimetasime? Võibolla siis, 1996. aastal, juba natuke oskasime, sest olime näinud teisi, palju pikema demokraatiaga riike, kus argumenteeritud mõtlemisoskus oli normaalne osa inimeseks olemisest.
Väga ümmarguselt on avatud ühiskonna fondide võrgustik aastakümnete jooksul toetanud Eesti väitlusliikumist kokku ca 2 miljoni dollariga. Selle investeeringu ühiskondlik mõju on olnud tohutu. Täna leiab väitlusoskused paljude Eesti inimeste resümeest alates pooltest Rakett 69 osalejatest kuni ministrite, kultuuritegelaste, juhtivate teadlaste ja suurettevõtjateni. Ühe mitmekümnemiljonilise käibega elektroonikaettevõtte juht ütles mulle mõned aastad tagasi: “Ma tegin ise kooli ajal väitlust ja see oli ülikasulik. Kas Sa saaks palun tulla ja mu ettevõtte juhtkonna ka argumenteeritult väitlema õpetada?” Riigikantselei juures tegutses aastaid kõrgemate riigiametnike väitlusklubi.
Kui oled saanud väärtusliku kingituse, tuleb seda väärtust jagada. Mandalay, Birma. Vientiane, Laos. Tbilisi, Georgia. Chișinău, Moldova. Chiang Rai, Tai. Need on mõned kohad maailmas, kuhu Eesti on jätnud jälje, kus Eesti õpetajad ja treenerid on käinud argumenteeritud mõtlemise ja eneseväljenduse oskuseid edasi õpetamas. Kui ma aastal 2011 esimest korda Birmas käisin, siis valetasin piiri peal, et olen tulnud puhkusele. Tegelikult tegin suletud akende ja uste taga üle terve riigi kohale sõitnud õpetajatele väitlusoskuste koolitusi. Elevus ja entusiasm, mis riskidest olenemata ruumis nende nädalate jooksul valitses, meenutas mulle elavalt meid ennast 90-ndate keskel. Sellest koolitustuurist sai alguse Birma väitlusliikumine, mille liikmed ka täna, verise junta tagakiusamisest hoolimata, vastupanuliikumise kontrolli all olevatel aladel, teinekord pisikestes hüttides keset džunglit, õpetavad Eestist pärit joonistega kohalikele lastele mõtte-, sõna- ja eneseväljenduse vabadust, aga ka sellega kaasaskäivaid oskuseid ja vastutust. Me pole kunagi saadut tagasi maksnud, aga me oleme seda palju kordi edasi andnud ja anname veel. Praegu on oluline aidata uuesti ülesehitada Ukraina väitlusliikumine.
See lugu, päevast päeva edasi elav lugu, mis algas ühest Avatud Eesti Fondi projektist, on Eesti Väitlusseltsi lugu. Kuid ühtlasi on see meie avatud ühiskonna lugu ja meie rahva demokraatlike oskuste lugu. Aitäh, Avatud Eesti Fond ja palju õnne 35. sünnipäevaks!
Esmailmumine: oef.org.ee, 04.04.2025, https://oef.org.ee/teoksil/aef-35