Bikes, books and time crystals, with a twist of debate and a sprinkling of tech.

Teekond ideaalse õpetamise algoritmini

#õpetaja

Meie aju on sisuliselt samasugune nagu kiviaja inimestel. Kiviaegne vastsündinu, kes satub meie aega ja ühiskonda ning kasvab siin üles, peaks saama normaalseks tänapäeva inimeseks. Kõik muu ümberringi on aga kardinaalselt muutunud – eluviis, keskkond, suhted, vahendid, kultuur. Oma keskkonnas oli kiviaja inimese ajul võimalik õppida üsna vähe. 21. sajandil eeldame iga koolilapse ja täiskasvanu ajult iga päev enesestmõistetavalt järjest uute teadmiste omandamist. Igaüks meist teab täna tohutult palju rohkem kui teadsid meie kauged eellased ja ometi kõnnime me ringi täpselt samasuguse ajuga.

Kiviaegsetest eelkäijatest eristavad meid meie teadmiste talletamise ja edastasmise süsteemid – suuline keel, kirjasõna, trükikunst ja digisõna. Tänu neile on iga põlvkond saanud võtta kõikide eelmiste põlvkondade teadmised, lisada sinna oma panuse ning seejärel selle edasi õpetada oma järeltulijatele. Me õppisime rohkem kui meie vanemad, kes õppisid rohkem kui nende vanemad, kes õppisid rohkem kui nende vanemad ja nii tagasi. Või ka edasi. Õpetaja ja koolitajana ongi kõige põnevam minu jaoks see, et me ei ole kunagi jõudnud aju õppimissuutlikkuse piirini ei mahulises ega ealises mõttes. Meil pole täna aimugi, kus see piir asub, millal saab aju täis. Võimalik, et sellist piiri ei olegi. Meie teadmiste edastamise süsteemid ja tehnikad on muutunud järjest paremaks ja hämmastaval kombel on aju sellega alati kaasa tulnud. Mida rohkem teadmist me oma ajule esitleme, seda rohkem ta vastu võtab, aru saab ja salvestab.

Iga päev loob inimkond 1 000 000 000 GB (miljard gigabaiti) uusi andmeid ja annab välja üle 6000 uue raamatu. Informatsiooni hulk maailmas kasvab sürreaalse kiirusega. Mõned sajandid või isegi veel pool sajandit tagasi oli juurdepääs sellele infole äärmiselt piiratud. Teadmisi said omandada ainult sobivast sotsiaalsest taustast, sobiva varalise staatusega inimesed ja sedagi vaid juhul, kui nad olid valmis minema andmekandjate ja teadmiste omajate juurde. Täna on kogu inimkonna teadmiste korpus taskus olevast seadmest ligipääsetav kõigile 4,5 miljardile inimesele planeedil, kes on online.

Mõistagi, elektroonilised andmebaasid ja allikad on olemas olnud 20. sajandi teisest poolest, aga sobivas vormis sobiva info leidmine on siiski vajanud tööd ja aega. Isegi 2001. aastal, kui Massachusettsi Tehnoloogiaülikool alustas oma avatud õppevara programmiga, vajas elektroonilisest kanalist teadmiste omandamine õppija poolt üksjagu pingutust, otsimist, selekteerimist ja kureerimist. Viimase kümne aasta jooksul on ka see takistus kõrvaldatud. Mida iganes sa tahad õppida, selle kohta on vähemalt sadu videoloenguid Youtubes ja e-kursuseid Courseras, EdXs, Udemys, Skillshares. Meil on hetk ajaloos, kus kohtuvad väga õppimisvõimeline ja hästi toidetud aju ning globaalne piiramatu juurdepääs kõikidele inimkonna teadmistele õppeks sobivas vormis. See on märgilise tähtsusega ja pretsedenditu moment meie tsivilisatsiooni ajaloos.

Progress, mõistagi, ei peatu. Millised on need õpetamissüsteemid, mis suudaks meie aju õppimisvõimet näiteks kaks korda paremini ära kasutada? Või kümme korda paremini? Ma ei kahtle, et sellised meetodid ja tehnoloogiad on leitavad. Ulmefilmis Matrix nähtud otse teadmiste arvutist ajusse laadimist, mille suunas muuhulgas vist ka ettevõte Neuralink püüdleb, ma täna ette kujutada ei oska arvestades, kui vähe me teame sellest, mis “teadmine” või “oskus” neuraalsel tasandil on või kuidas mälu teadmisi kodeerib. Kuid ma ei kahtle, et mu lapselapsed teavad mitu korda rohkem kui mina täna.

Ma ise hakkasin masinate abil st interneti kaudu tõsisemalt õpetamist läbi viima ca 8 aastat tagasi. Kanaliks oli tookord Skype video kõne, mis võimaldas mul füüsiliselt mängida pisipojaga Viimsi õuepealsel ning samal ajal juhendada Myanmari õpetajaid 9000 km kaugusel argumendiõpetuse teemadel. Hiljem katsetasin teisi kanaleid ja tarkvaralisi vahendeid sh kujutasin ette, kuidas saaks koolitusi läbi viia Second Lifes või teistes virtuaalmaailmades.

12. märtsil 2020 kuulutas EV valitsus välja eriolukorra pandeemia tõttu. Kaks päeva hiljem pidasin õega, kellega oleme paljusid koolitusettevõtmisi koos tegemas ja kes oli SpeakSmarti tegevjuht, Zoomi teel nõu, mida järgmiste nädalatega peale hakata ja kuidas meie oskused saaksid inimestele eriolukorra ajal abiks olla. Otsustasime teha video, mis õpetab Zoomi kaudu koosolekute läbiviimist. Järgmisel päeval salvestasin laste mänguasju kasutades video oma magamistoas ning panime selle Youtube’i üles. Videot vaatas enam kui 10 000 inimest ja selle pinnalt tekkis SpeakSmarti Zoomi kasutamise koolitus, mille läbiviimine sadadele inimestele sisustas väga tiheda graafikuga minu jaoks kogu eriolukorra aja, Samuti aitasid videoõpetus ja koolitused ka paljudel teistel Eesti õpetajatel ja koolitajatel Zoomi kaudu tegutsemise selgeks saada ning oma koolituste, koolitundide ja trennidega jätkata. Sellest tegevusest kasvas välja uus ettevõte Õpidisain, mis pakub täna e-õppe teemalist nõustamist ja teenuseid. 2021. aasta lõpus sain panuse eest koolituse e-arengute eestvedamisel ka “Aasta koolitaja” tiitli.

Minu jaoks on väga põnev unistada ja katsetada, mismoodi aju õpipotentsiaali kasutamine jätkuda võiks. Olen oma eksperimente õpetamise tuleviku osas jätkanud. Mõtisklenud koolis õpilastele tundi andes, individuaalnõustamist läbi viies, täiskasvanute koolitusgrupiga töötades või mõnda e-kursust disainides selle üle, kuidas seesama tegevus näeb välja 50 aasta pärast. Medici effektiks nimetatakse teadmisvaldkondade ristteedel tekkivat innovatsiooni. Näiteks kui klassikalise muusika instrumentidega üritatati esitada metali bändi jaoks kirjutatud muusikat, oli tulemuseks midagi uut, mida ükski klassikaline helilooja polnud varem osanud orkestrile kirjutada. Õppimises oleme samuti ühe võimsa Medici effekti lävel. Ühelt poolt on meil tohutu õppimisvõimega aju ning pika aja jooksul kogutud teadmised selle kohta, kuidas inimesed teadmisi teistele inimestele tulemuslikult edasi saavad anda. Sellega ristuvad kiiresti küpsemaks muutuvad digitaalsed tehnoloogiad ja sealt ristteelt on juba tekkinud hulk täies hoos olevaid liikumisi, aga põnevamad ajad ootavad alles ees. Kergitame siis veidi seda katet.

E-kursused ja massiline personaliseerimine. Courseral, EdX-l ja Skillsharel on kolme peale kokku üle 30 000 e-kursuse. Populaarseimaid neist läbivad sajad tuhanded õppijad. Iga õppija saab seejuures ka teatud ulatuses kohandada kursusel materjali läbimise kiirust, järjekorda või meetodit vastavalt oma eelistustele. Õpikogemuse globaalne skaleerimine madalate kuludega ning samal ajal personaliseerimine sellisel tasemel pole varem olnud võimalik. Seetõttu on e-kursuste kasutuselevõtt hetkel kuum teema ka Eesti ettevõtete jaoks. SpeakSmart ja paljud teised koolituse pakkujad toovad muude koolitusvormide kõrval järjest enam turule ka e-kursuste pakkumisi.

Sama trendijoont jätkates näeme, et koos tehnoloogilise suutlikkusega kasvab ka personaliseerimise võimekus. Lähitulevikus saab iga õppija tehnoloogia kaasabil panna enda jaoks kokku täiesti individuaalse, tema olemasolevast teadmiste tasemest, huvist, vajadusest ja õpistiilist lähtuva õpiraja. Seejuures ei ole õppija piiratud ühegi konkreetse õppeasutusega, sest miks mitte õppida maailma parimalt õppejõult Harvardis või Oxfordis ning ma ei mõtle siinkohal sugugi ainult tudengeid. Rääkisin just hiljuti ühe Eesti tehnoloogiaettevõtte inimestega, kes olid mõned oma töötajad saatnud Harvardisse läbirääkimisoskuse osas ennast täiendama. E-kursuse puhul ei pea keegi Massachusettsisse lendama hakkama.

Õppe dokumenteerimise revolutsioon. Täna on juba lai valik võimalusi ja õppeasutusi, mille juures saab e-kursuseid läbida ning ennast harida ja täiendada. Vajadusel seda kõike aga tõestada on keerulisem. Inertsist peame praegu veel kõrghariduse institutsionaalset omandamist ning selle tõendamist olulisemaks kui näiteks läbitud e-kursuseid. Mitte enam kauaks. Ma ei kuuluta sugugi ette ülikoolide lõppu, ma korraga usun ja loodan, et seda ei juhtu. Kuid juba hulk aastaid tagasi rääkis Inglise kolledži direktor Toomas Kruusimägi mulle oma mõttest, et miks ei võiks igaühel olla “taskus” plokiahelal põhinev, rahvusvaheliselt tunnustatud digitaalne haridusportfell, kus kõik meie läbitud kursused kirjas on, ükskõik kas läbisime need siis keskkooli valikainena, ülikoolis, täiendkoolitusena, iseõppes või muul viisil. Kandideerimisprotsessis osaledes esitaksime CV ja tunnistuste kuhja asemel haridusportfelli. Mis aga ülikoolidesse puutub, siis mõnikord inimesi endiselt üllatab teadmine, et juba tükk aega on olnud võimalik omandada kõrgharidus ka kordagi kodust välja astumata.

Kättesaadavus paraneb hüppeliselt. Keelebarjäär on hetkel üks oluline e-õppe skaleerimise takistus. Jah, sul on valida kümnete tuhandete e-kursuste hulgast, aga seda vaid juhul, kui oskad piisavalt hästi inglise keelt. Samal ajal on automaattõlke tehnoloogia teinud läbi hüppelise arengu. Kuigi hetkel veel kohati kohmakas, on lähiajal võimalik meil hakata kõiki videoid kuulama, slaide vaatama ja tekste lugema oma emakeeles ilma, et me isegi otseselt märkaks, mis keeles originaal tehtud oli.

Liit- ja virtuaalreaalsus võimaldavad hakata õppima distantsilt asju, mida siiani ei peetud võimalikuks või mida õppida oli keeruline. Paljud tegevused vajavad õppimiseks kindlaid tingimusi (labor, tehas) või vahendite käsitsemise oskuseid (golfikepp, kokanuga, pintsel). Seadmete tootjad on sellest aru saanud ja näiteks politsei väljaõppeks on juba loodud liitreaalsuse lahendused, kus õpetavad õiget tulirelva käsitsemist.

Veel ühe olulise arenguna siin on e-õppimine suuresti olnud täna võimalik tavapärase suutlikkusega inimestele. Erivajaduse (nt nägemispuue) korral on olnud kõik valikud kas piiratud või olematud. Ühelt poolt on juba täna e-kursuste hea õpidisaini aluseks erivajadustega inimestega arvestamine (WCAG standard). Teiselt poolt tulevad start-upid nagu Voxmate, kes koostöös erivajadustega inimeste endiga muudavad veebi sisu (sh õppesisu) kõige mugavamal moel kasutatavaks.

Süvavõltsingu (deepfake) tehnoloogia. Ekraanilt teksti lugeda või videot vaadata ei ole ikka päris seesama õpikogemus kui ägeda õppejõu või koolitajaga vahetult (e-)koos olla. Pakun, et 5-7 aasta pärast hakkab tekkima võimalus sadadel tuhandetel inimestel saada maailma parim ekspert oma personaalseks mentoriks samal ajal, kui see ekspert ise näitaks südameoperatsioone teeb või rakette ehitab. Olen juba ammu unistanud, et saaksin oma näo ja häälega virtuaalse avatari saata koolitust läbi viima samal ajal, kui ma näiteks uue koolituse sisu disainin. Tehnoloogia selleks on juba olemas, hetkel on puudu veel lihtsaks rakendamiseks mõeldud töövahendid.

Ideaalse õpetamise algoritm. Lihtsakoeline tehisintellekt on meie igapäevaelus juba kohal ja aitab meil valida muusikat, raamatuid, filme. Keerukam AI sõidutab rõõmsameelsete robotitega meile kohale toitu. Kui tänavatevõrk on meile endilegi tuttav, siis õppivad algoritmid suudavad avastada andmemassiividest seoseid, millistest meil varem aimugi ei olnud. Alphago poolt alistatud maailma parimad go mängijad ütlesid, et arvuti ei mänginud nii, nagu mängivad inimesed. Tehisintellekt oli ise avastanud uudsed, edukad lähenemised ja taktikad. Mis oleks, kui me miljonite inimeste õppimist jälgides koguksime andmeid selle kohta, kui kiiresti, kui tulemuslikult, kui huvitavalt õppimine kulgeb ning laseksime tehisintellektil leida nendest andmetest uusi seoseid, uusi õpitehnikaid ja lähenemisi, mis mitmekordistavad õppimise efektiivsuse? Vajalikud suurandmed on suurematel e-õppe keskkondadel lähiaastatel olemas. Kaua sealt edasi läheb enne, kui me avastame ideaalse õpetamise valemi, ma ei tea. Kindlasti jõuame me aga lähematel aastakümnetele inim- ja tehisintellekti koostöös oluliselt parema arusaamiseni sellest, mis mahus, mis kujul, millal ja mis sagedusega infot õppijale anda ning milline olek (tähelepanu, motivatsiooni jm mõttes) tekitada õppijas nii, et õppimine oleks võimalikult kiire ja tulemuslik.

Tulen lõpetuseks tagasi selle juurde, millest alustasin – me ei tea, kas ideaalse õpetamise algoritmi alusel ajule teadmisi edastades saab aju ühel hetkel täis või skaleerub lõputult kaasa. Meie ajus on 86 miljardit neuronit ja 100 triljonit ühendust nende vahel. Seda viimast on kaugelt rohkem, kui meie lõputus universumis on galaktikaid. Kas on siis võimatu, et meie aju õppimissuutlikkus on samuti lõputu? Avastada õppimise suutlikkuse piire ja arendada selleks vajalikke tehnoloogiaid tundub mulle üks päris hea viis, kuidas meie tsivilisatsioon võiks veeta oma allesjäänud aega siin universumis.

Esmaavaldamine: Äripäeva erileht Koolitus, 03.02.2022.