Vangis 1979 – 2009
Seisin eile Narva maanteel, Krediidipanga peamaja ukse ees. Ootasin Kristiinat. Minu selja taga ajas ennast püsti panga trepi peal konutanud mees. Astus ligi ja ütles: “Osta palun bomšile süüa.” Nuhutasin kergelt õhku – tundus, et mees pole purjus. Andsin talle natuke raha juhuks, kui äkki tahabki süüa osta. Kuna Kristiina hilines, aga kohtumispaik oli kokku lepitud, jäin edasi samasse kohta seisma. Nähes, et ma ei põgenegi üle jala, asutas mees ennast juttu puhuma.
“Näe, siin olid puubarakid,” näitas ta näpuga üle tee asuva Forum Plaza poole. “Ja Viru väljakul oli marsa peatus.” Uurisin, et kaua ta kinni istus. “30 aastat. Veebruari alguses sain välja. Täielikus šokis olen siiani. Kuhugi minna pole, kedagi ei tunne ja kõik on uus.” Seisin ja mõtlesin, et milline võis Tallinn olla aastal 1979, aasta enne mu sündimist. Vasakul on üks vaade Viru keskusest, Tiimari poe eest hotell “Tallink” suunas.
Küsisin, et mille eest istus. “Mille eest ikka. Noor olin, tegin lollusi. Ise süüdi. Vanglas lõin veel ühe kasti, sain aega juurde.” Mehel oli silma järgi vanust pealt 50 aasta, minust palju lühem, seljas veidi määrdunud rõivad.
Kristiina helistas ja ütles, et jääb veel rohkem hiljaks, kuna on ummikus kinni. Kui kõne lõpetasin, toksas mees näpuga mu hands-free seadet: “Kurat, sellist asja pole küll enne näinud!” Rääkisime edasi. Sain kuulda, et kui veebruari alguses välja sai, siis minna polnud kuhugi. Tööd muidugi ka ei ole. Nüüd on 2 kuud koridorides maganud, inimestelt tänaval raha küsinud. Ma ei teagi, mis Eestis vangist väljunut ootab. USAs antakse 50 dollarit ja bussipilet lähimasse linna. Meil oli vist paar tuhat krooni. Leidsin ennast korduvalt mõtlemas, et kui suur on tõenäosus, et see mees tagasi täisväärtusliku eluni jõuab. “Küll ma kuidagi sellest mülkast välja ronin, kuidagi ikka saab,” sõnas tema. Vähemalt ta veel loodab, hea seegi.
Hiljem õhtul kodus teed juues meenus Mimi Silbert ja 14 000 endist kinnipeetavat, kellele Mimi loodud Delancey Street Foundation San Franciscos on andnud peale vabanemist elukoha, rakendatavad tööoskused, sotsiaalse võrgustiku – sisuliselt andnud elu tagasi. USAs on trellide taga 2,3 miljonit inimest. Mimi ütleb, et Delancey on nagu Harvardi ülikool, ainult vastupidi – kui Harvard võtab vastu 2% parimatest, siis Delancey võtab 2% kõige põhjast. Edasi üritavad mõlemad teha sama – anda inimestele teadmised ja oskused täisväärtuslikuks eluks.
Hädasti oleks meil Eestisse ka ühte oma Mimit vaja. Heateo portfelli kuuluva Re-habi juhil ja algatajal Juri Mankol sotsiaalse ettevõtja sisu kindlasti on ja oma unistustes näeb ta Re-habi just millegi Delanceyle sarnasena. Tõsi küll, endise uimastisõltlasena keskendub Juri peamiselt tänaste sõltuvushaigete abistamisele, aga kui viitsite vaadata videot Delancey Streeti kohta, siis on sinna tulejatestki suur enamus sõltuvusprobleemidega. Samuti on Re-habi tänastest klientidest enamik olnud seadusega pahuksi, mitmed on veetnud aega raudkardinate taga.
Mulle tundub, et sellest, kas me tsivilisatsioonina suudame piisavalt toetada Mimit, Jurit ja nendesuguseid inimesi, sõltub paljuski ka meie enda “kohtuotsus”. Keeruline on ette kujutada globaalset ühiskonda jõudmas järgmisele arengutasemele enne, kui me pole ära õppinud, et inimesi ei tohi “prügikasti visata”, et igas inimeses peitub mingi suur väärtus. Isegi, kui ta on 30 aastat vangis istunud.
Esmailmumine: Heateo Sihtasutuse päevik, 04.04.2009,